Laupäev möödus sellise kihutamsega, üks "plahvatus" teise otsa,et ei jõudnud õieti jah ega noh ütelda.

Iga päev avastan neid asju uuesti ja uuesti mida minusugne vanainimene peaks ammugi teadma - aga vaadates otsivalt endast arukamate järele : me oleme kõik ikkagi lihtsalt inimesed ... Lihtsalt, jube hea on selle peale näpuga näidata, kes parasjagu põlvni pasas on.

On veel üks asi, millele me inimestena kunagi vist ei märka tähelepan pöörata? Meie lähedased.
Ärme praegu diskuteeri selle üle, et suurimad jamad korraldavad sulle just need, keda oled usaldanud, või juba vere poolest peaksid, võiksid sinu poole hoida.
Räägime ju peaasjalikult rahast ja selle teenimisest.
Aga lähedased ei oota, kuni sa raha teenid!
Kedagi tegelikult ei saa sundida ootama kuni on piisavalt raha, et elama hakata - elu ei oota!
Kellel jahtuvad tunded, kellel saab lihsalt kõrini, kes ei jaksa jäädagi ootama, millal on aega nende jaoks.
Kurb, isegi, kui kõik ongi ainult sinu rahakoti peale mängitud ... Ise ju ka inimene, soovides stabiilsust ja rahulikku elu. Kõigest. Vist on palju palutud? Vist küll.

Aga, miks peakski tahtma keegi oodata, kuni sa oma probleemidega ühele poole saad?!
Ma olen olnud mõlemal pool võrrandit - ma olen soovinud kiiremaid lahendusi, enam entusiasmi ja koostööd. Mida minult on oodatud? Loodetavasti sedasama ... Sest et iial ei või teada, millal inimesed sind lihtsalt ullikeseks peavad, see selgub siis kui sul palutakse unistamine lõpetada 😢