Haige olemises ei ole midagi lõbusat ...
Ükskõik, kui arukalt sa endale seda kõike seletad, ikka on päris jama ...
Inimene jääb inimeseks ja valu jääb valuks, selles maalmas.

Huvitav on, et teooria inimese olemuse kahestumisest on leidnud hulka kinnitust minu mõtetega mitte kursis olevate inimeste hulgas ... On tundnud teisedki.
Detailid ja nende mõistmine muidugi võib erineda sõltuvalt isendi taustast ja keskkonnast aga idee ise on enam- vähem sama.
Iseasi loomulikult, et - teame küll aga ei tee nagu oleks mõistlik : mina näiteks peaks oma "füüsilse kesta" eest enam hoolt kandma, et see ei pidurdaks mind alatasa minu ettevõtmistes ... Aga mis ma teen? Tundub, et ma saan pidevalt mingi "litri" kirja iga kord kui ma ennast nö. Laiali jagan, kellegi teise jaoks, kellegi teise huvides. Ma ikka ei ole õppinud ise oma elu elama ja enda eest seisma.
Kurb.

Seda nimetatakse emotsionaalseks prügiks ... Harimatuna on raske maailmga sammu pidada, kuigi tuleb tunnistada, et see mida tänasel päeval uusõpetustena välja pakutakse on tegelikult alati olnud.
Lihtsalt meiesugustele on see nii enesestmõistetav, et me ei ole oma arusaamisi suure kella külge pannud ja siis loed : oo, uus teadmine!
Ok, enam tolerantsust - kellegi jaoks kindlast on see uus nägemus. Ega asjata ei ole öeldud, et enne oma aega ei hakka asjad toimima - teadjaid inimesi on alati olnud, aga? Viimased lõpetasid vist tuleriidal? Või hullaris?

See on üks väheseid plusse haige olemise juures - kui sul on "õigus" või võimalus ennast ravida - et on aega iseendaga tegeleda. Eks see senine haigest peast tööl käimine on ka olnud suhteliselt "enesega tegelemine" - teataval määral piiride nihutamine, võimete ja võimaluste väljselgitamine, eneseületamine.
Ja enesele märkamata oled kogu aeg üritanud midagi ikkagi tõestada? Võibolla on see olnud aja märk, kohanemine vastavalt vajadustele? Ja kus see vajadus makse maksta ja laene kustutada siis täna kadunud on?
Võibolla peaks hoopis passi vaatama ?! 👼