Vabariigi aastapäev

Päev möödus ülihuvitavalt.
Nagu viimasel ajal ikka - üks emotsioon ajab teist taga : kui on omal miljon muret kaelas ei jõua eriti sellist karusselli kaasa teha ja enamasti ei jõuagi mõtelda, et see, mis sinu ümber toimub ei ole sinu murede põhjus vaid et sellisena näed sa maailmas toimuvat just seepärast, et sul on need mured mis sind sel määral mõjutavad.
Enamasti inimesed langevad lõputusse depressiooni, mis on ka täitsa loomulik - need, kelle suurim ahastus on kauni küüne murdumine või keda alaliselt vaevab probleem, ma teist minust mõtlevad, ei kujuta päriselt ette, mida kõike inimene on võimeline või sunnitud taluma ... Endast erinevaid on hõlp solvangutega üle külvata ja ometi, olge õnnelikud kui teie elu on muredevaba ... või vähemalt, kui te ei oska neid näha 😉

Igatahes, kõigil hakkab ikka kõik ise oma peast 😇

Hommikul olin ma päris veendunud, et kohalik trikoloor on asi, mida ma ilma iivelduseta mõnda aega nähagi ei või ent mõni tund hiljem, pidin tõdema, et inimeste õelusel ja mõistatuseks ei ole piire ning et "seal üleval" on ka kõik lihast ja luust inimesed, kes muretsevad ja hoolivad ...
Tsiteerides härra M.S. ütelust:"Pätt olemine ei sõltu inimese ametis vaid iseloomust..." Lihtne tõde, kas pole?

Kaunis päev, mitte seepärast, et riigipüha vaid et ilm oli ilus, inimesed tavapäratult lahked, viisakad ja rahulikud.

Aga võib-olla seepärast, et ma olin oma tavapärasest keskkonnast väljas?
Aga mina ei ole ju maaimanaba ... Kõik asjad maailmas ei juhtu minuga.
Aga - minuga juhtuvad ka head asjad ja miks mitte järjest sagedamini? Neid tuleb lihtsalt märgata.💗