Grafomaania ruulib.
Mis sa, haige inimene, ikka enda ja oma lohiseva päevaga peale hakkad ...

Muidugi, ma sõin ka lõpuks, ärge hädaldage ...
Aga see, muuseas  -
oli viga!



Et kõigil kogu aeg minu isuga pistmist on ...

Ahjaa, soovimisest.
1. Ma soovin endale "hääd tervist!".

Ma tean, et minu vanuses on seda vast palju palutud, aga ikkagi - ega see enesetunne ei pea kogu aeg meenutama, et "vaata passi!".

2. Ma soovin endale "edu!".

No võiks ju need paar aastat õhus rippunud projektid ka edukaiks pöörata, et peale eesmärgi saavutamise sellest ka rahulolu ja omakorda edu tekiks! Ja selle tarvis ...

3. ... ma soovin endale ... Ei - teises järjekorras!

4. Ja ma soovin, et pojal läheks oma elu korraldamisega kergemni ja paremini, kui minul - temal vähemalt on vanemad, kes suudavad ja soovivad teda toetada, nii et - edu Sulle, poja!

5. Ja nüüd ma soovin, et meie pesakonda tabaks rahasadu - selle sõna otseses, kaudses ja igatepidimõstetavas mõttes!

Me oleme enda arvelt andnud, me oleme teiste tarvis paljustki loobunud, me oleme kägisemata hakkama saanud - kõigega.
Nüüd on viimane aeg, et meie saaksime lubada endale haridust ja tervist ja hoolitsetud elukorraldust! Nüüd!
Alustame uuest katusest. Aitähh!

... Sai palju või? Ma ei usu.
Õnne mulle siis ja kõigile, kes on minu ümber!
Ma ei jaksa enam kõigi pärast muretseda, olge ikka ise ka tugevad ja nii on meil kõigil kergem.

Vanainimene on nüüd väsinud jälle ... lugemiseni ⚜.