Ausalt.
Ma olen juba nii vana, et võin olla aus mitte ainult enda vaid ka muu ühiskonna ees.
Need on need inimesed, keda mina nimetan üldjuhul "maakateks".
Taktitunne, teadaolevalt, puudub mul ka, juba sünnist alates.
Aga samas - ma ei lähe kellegile oma arvamust presenteerima, peale suruma või veel vähem, kedagi sellega solvama - minu jaoks on see liik inimesi, kellega ma lihtsalt ei otsi kontakti, sest meil ei ole ühiseid huvisid ...
Vabandust.
Jumal-paraku olen ma siiski sunnitud olnud oma eelistusi põhjendama, kasvõi kasvatuslikel eesmärkidel ... seepärast on see väljend ka suuremat kõlapinda leidnud ja ei ole koduseinte vahele jäänud ... kuigi sellest erilist vahet ei ole - see on minu arvamus ja mul ei ole põhjust seda häbeneda.
On palju pahandust tekitanud minu selline väljendusviis ... On leitud, et ma pean end pühast maainimesest paremaks ... minu poega on seepärast minu vastu õpetatud aga - maakas ei ole lihtsalt inimene, kes elab maal...
Vanasti nimetati neid inimesi, kes lärmasid, ropendasid, räpased ja muidu pohhuistlikud olid - " kolhoosnikeks".
Tänasel päeval ei ütle see väljend kellegile midagi.
Jaa, kah keskonna ja kasvatuse viga - ka mina sain nuhelda, kui jalgu järgi lohistasin või tatti varrukasse löristasin, et - kolhoosnik!
Ja õige ka. Aga mina olin kõigest laps.
Vaadake täiskasvanuid? Täna?
Niisiis - maakas, minu sõnavaras, ei tähista ammugi ka inimest, kes on mingil põhjusel harimatu, vaene või veel midagi, mille vastu needsamad inimesed protestivad, kes samal ajal mind "harida" üritavad.
Niisiis maakas on - minu arvates - inimene, kes mitte ainult et ei taha areneda - palun väga, igaühe oma valik - vaid inimene, kes oma tagurlikke vaateid teistele peale surub ja ka peale seda kui talle on viisakalt ära öeldud, et need vaated ei sobi teiste, ehk siis - minu, maailmatunnetusega kokku.
Jaa, ma ise räägin ka liiga palju ja piisavalt segaseid asju, aegajalt kipun nooremaid isegi õpetama või jagama oma kogemust, kui seda pole tegelikult küsitud ...
Iga inimene peab ju saama ise peaga vastu kivimüüri joosta või oma elu käest lasta, kui ise ei näe lahendust - aga siiski millegipärast me oleme ju selles maailmad seotud ja trambime teatud hetkedel üksteise eludesse sisse?
Juba ammu ei kipu ma teiste eest midagi ära maksma või tegema aga inimese kohustus, eriti noorema põlvkonna ees on ju jagada oma elukogemusi?
Ja muidugi - kuulata, sest ka noorematel on arenemises oma rada ja omad isemoodi kogemused, millest on vanematelgi õppida.
Sellest ei ole ju abi, kui me üksteise peale karjume või siis, mõnel muul solvavalt tungival toonil väljendume, et - sa oled loll ja EI TEA, KUIDAS ASJAD PEAVAD OLEMA !
Ma olen iseenesest ahastuses,sest ma ei mõista, miks taolised inimesed jätkuvalt minu ellu satuvad : olge head ja minge elage oma ülitarka ja suurepärast ja veatut ja perfektset elu kusagil mujal, nende juures, kes ON normaalsed, vastuvõetavad ja mõistvad.
Mina ei ole.
Ja ma ei kavatse muutuda - lihtsalt selleks, et kellegile ära meeldida või kellegiga sihipäraselt läbi saada.
Mul ei ole seda vaja.
Mina ei taha elada, pidevalt pingutades selle nimel, et : mida teised minust arvavad?!
Mina ei taha elada : nagu lihtsam! Eriti kui - LIHTSAM tähendab, et ärme tee iseenda heaks midagi : sööme ja joome kuni saame ja räägime päevast päeva kui sitt ikkagi on elu ...
Mul ei ole korteris elamise vastu midagi ... aga ma ei koli korterisse seepärast, et nii on lihtsam - tuled töölt ja persetad poole õhtuni kohvitassi taga!
Ma ei tapa ära oma koera, ma ei vala oma aias taimedele soola, et vaevast vabaneda, ma ei taha saada väljalaenatud tööriistasid tagasi purude või kasutuskõlbmatutena, ma ei löö aknaid kilega üle, et toasooja hoida ... ma... !!!!
... Olen kurgumulguni solvunud ja ikka väga keeb üle !
Lihtsalt kõrini on.
On iseenesest alatu niiviisi arveldada aga tõesti, fakt on, et inimesi, kes "lubavad" mulle olla mina ise või mittemõistmisest hoolimata minu uksele koputavad - on piisavalt.
Ja ometi pean ma tunnistama, et millegipärast olen aegade jooksul ikka omale hankinud lähiringkonda inimesi, kes on valmis mind kasvõi jõuga murdma, et mind maailmale või endale talutavaks muuta ...
Kindlasti on see ülekäte kasvanud võimutunnetus, mille vastu ma lihtsalt ei viitsi õigel hetkel astuda ... Minu asi ei ole tõestada, et ma olen inimene ja elus - ma lihtsalt olen.
Võibolla olen ma lihtsalt kiuslik ja ei mõista, et osasid inimesi ongi õpetatud elama ja ennast mõistetavaks tegema läbi alandamise või füüsilise vägivalla? Keegi ju ei arva, et kui lapsele ütelda - saad peksa! - et see on vägivald? Või kui kedagi pidevalt lolliks sõimata?
Minu arvates on.
Eriti kui toon on vastav ja teine seda tõemeeli usub ...
Olen näinud kuidas 10 aastane 9 korruse rõdule ronis, et täita ema käsku : " Hüppa aknast alla!"
Mitu korda päevas lasevad täiskasvanud inimesed üksteisel end põlema panna, ära surra jne....?
Teate, see ei ole naljakas. Arenege palun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar