3.päev

Number kolm ei ole mulle kunagi sobinud ...

Tõusin täna vasaku jalaga ... ilmselt


... ja ITivärk kustutas just pool juttu ära ?!?!?!?!
Vot pekki siis - misiganes siin praegu ka ei toimu!

1. päev

Uus üheksa hakkab peale - kõik on jälle puhas, olematu ja alguses.
Nii lihtne see ongi, elu läheb oma rada, uuendab ja kortsib kokku kõik sinu rumalad mõtted.
Alustagem siis - kas on võimalik üheksandal olla sama optimistlik ja puhas kui esimesel?

Inimene ...

... on ikka üks imelik tegelane - kõike on tarvis sõnadesse seletada, kõike on tarvis mõista ja kokku jooksutada ... no ei saa kohe teisiti, niisama lihtsalt juba midagi ei juhtu!

... võbolla, tõesti olen ma liig eelarvamuslik, omistan inimestele võimeid, mida neil ei ole ... mõtlen üle, aga selle vastu, mis reaalselt toimub, ei saa sa ise enesele vastu vaielda!
Miks inimesed alati otsivad endile eeskujusid, autoriteete, Õpetajaid ?? Selleks, et neis hiljem pettuda? Et näh, oligi lihtsalt inimene kõigi oma lihalike vigadega ja muude puudustega nagu iga teine meist ?! Oleme ju näinud küll selliseid Otsijaid ... paari kuu pärast visatakse inimene prügikasti ja minnakse uut Suurt, Rikast ja Andekat otsima ...
Ja ometi ei saa teisiti ... eriti kui müstika sulle ise kohale jookseb - teatavasti suuri juhuseid ju pole olemas?
Aga on suur rõõm siiski, et on veel mingi jõud, mis paneb sind liikuma, mõtlema, toimetama ... et on inimesi, kelle abiga, kelle olemasolu, eksisteerimise toel jätkub soov saada paremaks inimeseks ... kes panevad sind uskuma imedesse, kes - toimetades omi asju ent siiski sinuga ühel lainepikkusel, annavad sulle jõudu edasi minna, edasi püüda, toetada oma lähedasi ... sest ei saa sa olla olemas ei omale ega teistele, kui sul ei jagu selleks olemist ... katkisena, kahjuks, ei ole sind isegi oma perele tarvis ...
Siis, aitähh, et kõik on mõistatuslik ja segane ja täpselt nii nagu ta on. Ja nii olgugi.

ÖÖ.

Ma olen ohtlik.

Tahaks küüned ja hambad lüüa inimese sisse, kellest õhkab kindlameelsust ja turvatunnet.
Vaimus tahaks rebida kildhaaval hammastega tükke temast, kui selline inimene lähikonnas leiduks - soost, vanusest ja seisusest hoolimata ... tahaks toituda ... kosuda ... ennast jalule upitada ja siis oma "kesta" tagasi pugeda - rahunenult, naeratades ja enesekindlana.

Õnneks selliseid inimesi meie ümber ei ole.
Minu ümber kindlasti mitte.
Mitte käeulatuses ...

Ma ei alanda ega alahinda teiste olemust, mis minu omast suurt ei erinegi.
Ma ei nõua välist tuge kui see ei tule siirast südamest või tagamõtteta ...
Ma olen lihtsalt kurb, et tundvalt igikaua kestnud /nälg/ on muutnud mind murdjaks, kus võin hammustada toitvat kätt ehk lausa süütut kõrvalseisjat.

Hala.
Ise seisan siin põlvini mudas, sügavad hambajäljed säärtel, seljal ja kaelal ... - kas ometi on minu kord end kokku võtta ja kari murda?!
Endale.

Segadus

on tegelikult sama tänuväärt kui palaviku põdemine.
Segadus eeldab, et midagi toimub ent, enne koitu on ikka kõige pimedam ...
Segadus inimeses ei saa tekkida kui mõte ei liigu, /kuivikud/ täidavad käske ja järgivad reegleid - seda ei panda neile pahaks, see on nende elu - isegi kui tekib segadus, nad lahterdavad, registreerivad ja hülgavad selle oma elust märkamatult, nagu oleks palavikku alandavaid tablette tarbinud ...

Inimesi häirib segadusse sattumine vaid seeläbi, et ühiskonnas pole sellise sagedusega suurusele kohta, aega ega ruumi - siin peaks olema hetk, et istud maha ning ootad selginemist, tormamata oma jäärapäisuses vastu järgmist kivimüüri ... seda aega pole meile antud, kui sa seda ise ei leia siis oledki /võrgus/!

Segadusega käib kaasas alaväärsuskompleks, mis mõnitab meie suutmatust olukordi näpunipsuga lahendada, ent /asjad/ ongi segi, et sa neid väevõimuga oma aru järele lahendama ei tükiks kui neil on märk laheneda iseenesest teisiti ehk avada teisi võimalusi lahendustele ... kas keegi meist on päris kindlalt sündinud siia ilma konduktoriks või komandandiks lootuses kõikvõimsana kõike hetkega lahendada, lõpetada, hinnata ja taibata?
Arutu soov, ent see arutus on meie igapäevane elustaadium, kus me unustame, et me ei ole maailmas üksi ning enam kui pooled /kohustustest/ oleme ise endi kukile koormanud : palumata, küsimata, ennekõike - vajaduseta.

Lihtsalt

- ei ole see päev, tuule suund, õhu niiskuseprotsent, vaimne valmisolek ... pilt minu seinal liigub ja hingab, lainetab  ja elab ... hullumeelsus - aga see ka ei saabu ...
Kõige kohutavam on ootamine.
Mis omakorda määratleb vaimse ebaküpsuse - milleks kogu aeg käia kontrollimas, aga nüüd? aga nüüd? võibolla nüüd ...?
Ja mis me sellest siis saame ehk mis sellest paremaks läheb, kui me suudame oma olukorda analüüsida, olekut diagnoosida ja olmega arvestada?

Kasvamiseprotsess. Miski venib liig välja, miski on veel välja kasvamata ... märkamatult kõik jalle tasandub ja tasakaalustub ... on's keegi mõistnud, et kasvamine võiks valus olla? Sisemine kui ka välimine?
Vananemine on samaaegu kasvamine kui kärbumine - see on küpsemine - ja valus, loomulikult.
Arutult raisatud aeg Olemise peale, see on eriti valus.

Võibolla ongi neil lihtsam, kes ei mõista ajalikkust  - klammerduvad asjade külge : vähemalt on mingi pidepunkt, kasvõi niikaua kui neid on.
Ja siin kõneleb jälle Kadedus - kellegil midagi on.

Matemaatilise võrrandina lahendades peaks selguma, et järelikult Tundmatu ehk Puuduv antud olukorras ... ongi see, mis on puudu ... tõene vastus - seda enam, et puudujale ka parema tahtmise korral väärtust, suurust ega nime ei mõista anda - eks ole inimloomal alatasa millestki puudu ju ... mõni täidab selle tühimiku, nagu nimetatud - asjadega, keegi väänab emotsioone parajaks täiteks ... ometi on väidetud, et Loodus ei salli tühja kohta, mis muudab kohe võrrandi ebastabiilseks : midagi peab muutuma, midagi peab muutma, et võrrand tasakaalustuks ilma Tundmatuta, teadmatuseta ... aga Muutuja võetakse tavaliselt "õhust", tiritakse välja "lambist", imetakse "pliiatsist" - ometi reeglitekohaselt pannakse kehtima...

Kas seda me siis tahamegi? Reegleid, piire, piiranguid, mis välistaksid Tundmatu ja teeksid elu korrapäraseks, ettearvatavaks, kindlamaks läbi reegli- ja korrapärasuse?

Suletud ring? Topelt, nagu lõpmatus?

Aga alati on olemas ebareeglipärasus, mis tegelikult - ainult kinnitab reeglit. Alati jäetakse tagavaraväljapääs, ehitatakse varuuks, alati on võimalik rajalt kõrvale kaldudes leida teine tee - võibolla parem, võibolla mitte, võibolla vastandsuunaline ... kes on üldse ütelnud, et kõik peavad Peateele mahtuma ja trügima ja pürgima ?!

Võimalusi alati on - peab olema, see on Lootus. Lootus annab Unistused.
Inimene ilma unistusteta on samahea, kui olematu : on see Fakt?

Hästi ...

... haige, kui kogu elu läheb kulutamiseks teravatele emotsioonidele, suguelule ja söögile ... mitte elamisele ehk ka lihtsalt tegudele, kasvõi ilma tagamõtte või saavutuseta ... väsitav.
Ma saan aru muidugi, et oleme loomad põhiülesandega paljuneda - aga siis pole tarvis puhuda arengust, arengutasemest ega liigitada inimei arengugruppidesse ... loll, lollim, kõige mõttetum ...

Kilde ...

"Kõige parem kaitse on see, kui lased asjad lahti. Isegi rünnakud. Kui tunned, et keegi sind ahistab, on see järjekordne proovilepanek, rünnak ego pihta. Ego on hea töövahend. Õppetund on selles, et tuleb muutuda paindlikumaks, sallivamaks, mõistvamaks ja teadlikumaks oma tõelisest Minast. Tõde on selles et tõeline Sina pole ego ega keha! Sina Oled. Sa ei saa olematta olla. Ja see mis on seotud kaduvusega pole ka tõeline Sina. Aga need teadmised ei tulegi kohe.....plaksuga....see võib võtta aega paljusid maiseid elusid." MR.

Jah, on nii ... tehakse ikka arukaid inimesi ... konkreetsed.

Väljavõte minu "õhust püütust" ... :

" ... , oluline on leida erinevaid vaatekohti ning sulatada see Üheks Suureks - vist. Sest tegelikult me oleme ju siin Üks, sama palju kui me kõik oleme Üksi? Et igaühes meis on tükike Üldsust - Jumalat, nagu nimetatakse - aga mitte seepärast, et meid eraldada, mitte seepärast, et üks ei suudaks kanda "Jumala kannatusi" või "tarkust" vaid ehk pigem seepärast, et kildhaaval rikastada seda Üldist - "Jumala hinge", mis ei ole midagi muud kui me kõik kokku. Me olemegi kõik kokku üks organism ja nagu kellegil on kõhuvalu või haige näpp, nii eristuvad - võibolla ainult meile mittevastuvõetavad inimesed - haigete kohtadena üldises Organismis, mida samuti kui inimest ennast ei saa minna jõuga ravima muutes tema nägu ja olemust vaid ta peab ... teoreetiliselt võiks paraneda ... ravida end või, lihtsalt hakata end hästi tundma üldise tervendava keskkonna mõjul a la terves kehas terve vaim ... ? et see ei eeldaks kellegi olemuse kategoorilist ümberpöördumist, veel vähem jõuga ümber pööramist, muutmist teiseks inimeseks vaid, et Üldsus eeldatatavalt oleks terve mõtlemisega ... "mass", suurus, olem, mis oma elujõu ja elujõulisuse so. terve - füüsiliselt ja vaimselt - olemisega suudaks iseravida oma nõrgemaid rakke, lülisid, osasid."

... sel hetkel tundus see õige ... aga mitte praegu - on kerge mõista valesti Ühisust ja Üksindust. Üksikisend siiski peab ju iseeneses, ehk siis üksi enesega olema niivõrd terve, et saaks klappida teistega koos ühisosa moodustama ... ?

**********************************************

Tegelikult on raske midagi mõistlikku kirja panna, kui kõik on hammastega närvi otsas kinni - oi, kuidas ma ei salli kevadet ... või inimesi kevadel ... ise aru ei saa et oma pealetükkiva omandiihaga teevad mulle ainult haiget ...
No, mis ma olen siis selline tossike ... aga näe, teised jälle leiavad, et oled liigagi iseteadlik ja iseseisev.

Ei saa keskenduda kui aeg "lendab" - kui eelmise hetke mõte on järgmisel kehtetu - võibolla oligi mõttetu ... ja aeg on paigal aga ise oled lasknud end jälle kuristiku servale sättida ... Bull-eggs!

Kahjuks ma ei saa kivi alla peitu minna, ei ajaaukude ega inimeste painavate mõtete eest ... seega, mis ei tapa ja ei tee tugevamaks, lihtsalt kurnab ja läheb üle lõpuks. Ja nii on.

Enesetunne.

Kõike vastu võttes võid jõuda küllastumise või üleküllastumiseni - ja mitte Sina üksi, sellega tuleb arvestada teiste inimestega suheldes : surve all kaob inimesel igasugune soov selekteerida vajalik ja mittevajalik ja ega ei teagi ju alati, mis kumbagi alajaotusesse tegelikult kuulub - nii ei saagi kellegile kunagi halvaks panna tõrjuvat loomet ehk huvitamatust ... üritan siin seista oma sõnade kõrgusel ja muuta oma mõistmine arukuseks läbi reaalse tegevuse, kasutuse ... aga ikka on hale kui näed silmanurgast seda kutsikalikku üritust endale, ja pea vägisi, tähelepanu tõmmata.
Aga ise olen ju samasugune. Haa - haa.
Tegelt pole üldse naljakas ...

Arusaamatuks jääb vaid, et miks inimesed - eriti need, kes laialt ja kõlavalt jagavad Suurt Ilmatarkust, ei mõista ülistatud Armastuse suurust ... miks seostub see koheselt omandihimu ja ahistamise ja labasustega? Võibolla on Sõna kui selline välja venitatud kui lahke naisterahva püksikumm ... aga kes seda siis niiväga ikka venitanud on, kui mitte me kõik ise? Tahtes ja tahtmatult.

... on kohe liik inimesi, klann Hulle Kübarseppasid : kuidas me küll neid nimetaks kui poleks Teda kunagi raamatusse kirjutatud?!
Minu lemmikud inimesed.
Nad on hingelt suured, nad säravad seda ise ilmselt mõistmata, kiirgavad rahu ja turvatunnet ... iga inimene peaks olema õnnest hull kui tema "sädelusraadiusesse" satub ... kõigil peaks olema vähemalt üks selline tuttavate hulgas ... aga neile ei tohi haiget teha, neid ei tohi piirata ja ahistada - nagu metslindu ei või mitte puuri toppida ...

Lihtsalt, lase vabaks.

Takt.

Õiglus on valus - kui Sa nõuad seda teistelt, pead ka ise õigluse piitsa taluma ...

Mina olen -

siin, nüüd ja praegu. Inimesed tulevad ja lähevad - kes tantsib "konnatantsu" ümber, kes üritab jalaga pihta saada - nagu kellegile on antud ... Mind leiab siit. Täna.
Homme on juba omaette päev.

Kas ...

...ma nüüd siis olen valmis?

Midagi uut, midagi vana ...

Ära alahinda enda "vaenlast" - ta võib olla Sinu parim õpetaja!

Kuidas küll ...

... mõnel inimesel käib lihtsalt, ütelda : " EI OLE OLNUD !!!" ... ja südametunnistus kohe lubab, ja kordab seda niikaua ja põikpäiselt, kuni sellest saab Tõde - temale ja tema publikule.

Minu lugupidamine - mina nii ei suuda, ei oska võibolla. Mul jääks ikka hing kipitama ... kuigi nii oleks hulka kergem ja mitmeid kordi lihtsam ära elada.

Kahe nädala kokkuvõte:

Päevi olen mõtisklenud, mida siis kirja panna - kord on liig kiire, kord liig masendav : eks ta üsna üks tuleb välja ...

"Other people rush about to get things done.

I alone am simple and accept what is offered."

Kahjuks tuleb märkida, et seni veel tuleb mul end lugeda nimistusse - other people - küll aga ma tean, mida edaspidiselt ette võtta ... ja loodetavasti ei jää see jälle pelgaks teadmiseks.

Päikest Mulle.

Reede

Mõni päev koha algab teadmisega, et see lihtsalt tuleb üle elada.
Kogemus aga näitab, et taolised rasked ja enda kokkuvõtmist nõudvad päevad lõppevad enamasti etemini kui paremateks planeeritud ...

. . .

Juba vanad indiaanlased teadsid - kui läeb liiga vaikseks siis järgmiseks tuleb Ullumaja ...

Kadukas.

Õppigem päriselt hindama hetki, kui "midagi ei toimu" siis - midagi meie ümber, mida võiks nimetada sündmuseks, situatsiooniks : tehislikult tekitatud ehk inimese loodud olukorraks, mis otseselt võiks meie Mina või meie asjaarvamisi ehk päevaplaane mõjutada.
Väljastpoolt sissepoole.

On taolisi hetki - enamus nimetab : igaaav!

Need hetked on aga vast ainus vabadus meie Minale.
Need on need hetked, kui ei pea end vägisi "tasakaalustama" ehk siis emakeeli - end väevõimuga rahulikuks sundida, et mitte plahvatada, mitte märatseda, asju lõhkuda, alla anda. Et keegi sinu kõrval arvaks, et oled ikka jummala tüüne tüüp ...
Need on ka need hetked, kui osanud olla rahus, on võimalik oma Minal ka pead tõsta ja pisut areneda - mitte planeerides järgmist ametikõrgendust või palgatõusu ehk hoopis uue mööbli soetamist või järgmist pesupäeva ... ma mõtlesin, areneda.

Kolmapäev.

Infot on korraga nii palju - terve ööpäeva oleks nagu suur emotsioonilainetus ... ja üsna emotsioonitult tegelikult ... lihtsalt üksjagu erinevaid emotsioone - seinast seina ja tegelikult üle seina ...
Mõtteid, mis üksteise järel näivad paika loksuvat või siis ideid, mis end enesekindlalt teostuse järjekorras esiritta seavad ... suhted, läbisaamine ja -saamatus kindlustavad positsioone ...

Oleks olnud enne hetk, et kirjeid tähendada, oleks võinud mõtlematult pika romaani seinale panna ... hea, et kurvad ehk ka ülemeelikud mõtted kirjavalgust ei näe vaid tühisemad neist saavad jäädvustamatult tolmuks pudeneda ja asetuda sinna, kus nad enam kedagi ei häiri.
Homme on Kaduneljapäev.

Õige -

- sõna jõud.
Väga õige märkus.
Veelgi tähelepanelikumalt tuleks jälgida seda vada, mis huultelt maha mullitab ...

... aga kui hinges ikka okas ringi keerab, et miks mitte KÕIK ei pea oma sõnu jälgima ning kuni on raske tunnistada, et igaühele on antud oma mõõdu järele, et raskeid ülesandeid antakse neile, kes suudavad neid lahendada ja et iga lahendatu on lõpuks päris lihtne, sest muidu ei oleks sel lahendust ...
Vale vaatenurk - tegelikult peaks asjad loomulikku rada minema, ülemõtlemata, aga kui inime on end juba päädpidi aiavahele ajanud siis tuleb ka see kiunatus ...

Hiljuti oli teemaks eraklus - on olnud aega seedida - siis, iseoma mõtete üle.
Selline tunne, et ega ei saagi midagi välja süljata enne, kui pole viis korda läbi mälunud ...
Vahest aitab, vahest läeb liiaks.

Ent eks eraklus ole ka abiks oma mõtete ja suundade sirgeks sirutamisel, tegelikult peaks olema võimalik, ehk siis - enesekindlust igalühel end neist lahti rebida, kes sinu mõtteid äratuntavalt eiravad ehk suunata suudavad, kelle küljest see "karjamentaliteet" külge haagib - ei ole just viisakas mõtteavaldus ent ka see on erakluse pluss, et saad end väljendada, pelgamata mõne lühinägeliku esteedi põhjendamatut meelepaha, mille aluseks on tühjad klišeed : "Nii pole kombeks!", "Nii pole Normaalne!", "Aga kõik teised nii ei arva!" ...

Näed jälle kiskus vahutama - seda meelepaha toimuda saanud ülekohtu ees minu sees ikka jagub - ja ometi ma tean, et umbrohtu ei ole mõtet kasta.

Õnn.

Õnn võib olla vahest nii õnnelik, et sa ei oskagi seda endale tahta.
Vahest on pikalt oodatud edu see, mida sa lõpuks ikkagi hinnata ei oska.
Õnn võib lämmatada, õnn võib hirmutada - üks vale sõna ja ta on jälle läinud ...

Mis hea pärast me siis igatseme selle järele, millest järgmisel hetkel ei tea, kuis vabaneda?
Ehk palume kogu südamest endile olukordi, mis asetavad meile ülemääraseid kohustusi ...
Kohustusi, mida me ei jaksa või ei julge kanda.

Ja mis õnn see üldse on kui pead seda enam teiste soovidega arvestama?
Aga ometi tahad ja soovid enesele kõike head ning pisarsilmi unehakul palud enesele killukest õnne sestsinase päikese ja kuu all ...
Ma olen alati arvanud, et inime üks arutu olevus on ... !

Hmm ...

Villy Paimets "huvitav, kas kõik need, kes kiirlaenufirmasid röövellikes intressides süüdistavad, pole kunagi kohvikus käinud ja nt tassi kohvi ostnud? juurdehindlus läheneb 1000protsendile..."

"mis ma tegelt tahtsin selle postitusega öelda - arvutamine ei tule kunagi kahjuks. lihtlabane vihkamine aga küll."

Näed siis - inimesed siiski teevad vahet. Ühed on need, kes mõistavad, et pelk "mahategemine" ja vihkamine midagi elule juurde ei anna - teised, kes suure lõuaga loevad asju õigeteks ja valedeks. Kellel on aega jälgida, kas miski on normaalne või mitte ... ja ikka ja ainult oma mätta otsast.

No, ja seda teen ma ju ka!
Kas pole õige koht võtta vastu iseenese kriitika iseenese vastu, kes sa üritada liigitada inmkonda endale sobivateks ja mitte sobivateks? Prouased?!

Aga kas pole siin siiski tegemist vastureaktsiooniga - õigustaks ma ennast poolihääli ?
Sest üks asi on avalikkuse ees end mätta otsa istutada ja lasta ennast õigemaist õigemaks nimetada - teine, kui omaette nurga taga sisised ja visised ja välja elad ... oojaa, ja mis neist nukatakka ussitajatest siis ka lausuda on?! Inimesed, kes üritavad ära olla ja elus püsida ning "kodurahu" nimel ehk siis hoopis hõlpsama elu nimel, no, et ei peaks kellegagi tülli minema ega aega ja närvi raiskama oma õiguste kaitsmiseks, sest "saab ju nii ka hakkama" ja "alati on ju nii olnud" - annavad lahkelt ära oma õigused ja eiravad ise neid kaitsvaid seadusi. Või ehk inimesed, kes püüdlikult üritavad endast jätta muljet, et nad on keegi teine, mitte see, kes tegelikult ...

Tegelikult mind ei huvita, mis need inimesed kõik endast arvavad. Selge on see, et kus emotsioon möllama hakkab on mingi põletik ehk mädanik sees ja hoolega tuleb jälgida, kas kaks kõva kivi üksteisel nurki maha lihvivad või on tõesti tarvidus minna tulekahju kustutama ... ja kui siis ikka nii, et ise viga ei saaks. Ent mitte viga saades on lausa võimatu üritada ära elada ... kõige rohkem teeb inimene ise endale haiget.

Mind huvitab tegelikult hoopis - kes mina olen. Kahjuks ei ole muud moodust - kas siis minu arenematuse või nö. saavutustevaesuse tõttu - et pean leidma vastuse end üldsuse taustal võrreldes teiste "oma kasti" kodanikega. Tobe. Enesestmõistetavalt.
Miks mulle seda vaja on? Ega ei olegi. Võibolla tuleneb see vastutusest järeltulevate põlvede ees? Et kui sa oled niigi oma maailmavaatega opositsioonis, kusagil kaugemas nurgas nagu sotsiaaldemokraadid või veel kaugemal, nagu rojalistid - siis pead sa põhjuse oma järeltulijatele arusaadavalt põhjendama. Mitte labaselt, et "olen vaene aga uhke", mis tõlgituna tähendab, et olen abitu ja seejuures saamatu ning tegelikult olengi kõigele käega löönud. Et "mul on ükskõik Teie arvamusest aga ikkagi ajan oma nina vastu vihma püsti, et Te ikka näeksite minu räbalais uhkust ...!"
Nii ei lähe mitte ... võibolla eelmisel sajandil oli taoline suhtumine "kõva sõna".

Täna mitte.
Miks? Sest see ei anna elule midagi juurde. See on pigem seisak, taandareng, õigustus unistustest loobumisele aga inimene ilma unistusteta on surnud inimene.
Ma ei taha olla asi ja ma ei ole seda kunagi ka olnud. See on üks, mis kindel.

Minule, teistele ilmselt mitte.
Ja jumal nendega ...

. . .

Ma ei ole oma postitustes otsekohene?
Loomulikult - inimesed tahavad ju, et sa neile puust ja punaseks ette ütled, et miks ja milleks sa üldse oma jura ajad. Ilmselt seepärast, et miski mind häirib?
Mind häirib, et palumata ja pühendumatud arvamusliidrid kujundavad üldist maailmavaadet selle järele nagu nende poole pealt paistab. Et asjade ja olukordade kohta võtavad sõna inimesed, kes pole nendega kunagi kokku puutunud. Ei saa seletada, millise labidaga on kergem, lihtsam või mugavam maad kaevata, kui sa pole kunagi labidat käeski hoidnud või oled sellega paar minutit vaid poosetanud! Näiteks.
Mind häirib, et on inimesi, kes ei võitle oma õiguste eest ja on inimesi, kes lihtsalt võtavad tugevama õigusega kõikvõimalikud õigused. Ma ütlesin "tugevama"? Vabandust, võibolla naglama? Sest enamasti, kes pistab nina vastu su nägu ja sind isiklikult alandades ja mõnitades sind paika hakkab panema on mees, võibolla ka naine, kes ise on hirmust hell teiste inimeste arvamuste, ütlemiste, hääle tõstmise ja noh, rääkimata vaimse või füüsilise väärkohtlemise ees ning siis nad kasutavadki võimalust, et "parim kaitse on rünnak". Ja siis on hulk inimesi, kes arvavad, et kes kõvemini röögib sellel on õigus. Kes raha lehvitab - saab kõik. Ja siis need, kelle hulka kuulun mina, kes ei vaevu reageerima. No ja mul on piinlik enese pärast aga see mind enam ei aita ju.
Ja see kõik häirib mind. Täna.
Homme on uus päev.

Mõtteid.

Täielikult aus olla on ka üks rasketest asjadest.
Mitte sugugi selle pärast, et aus olles võid "sinisilmsetele" või muidu eluvõõrastele inimestele haiget teha ... seda ka, loomulikult aga mitte ainult. Pigem sellepärast, et see lihtsalt ei toimi. Võibolla pole see loodusest nii ette nähtudki? Rebane ei saa kõhtu täis, kui ta mõnd lolli looma üle ei kavalda ...?

No lähen ütlen kellegile, et tema "kullakallis" selja taga nõmetseb ja oma vabatahtlikult valitud paarilist maha teeb - mis sellest välja tuleb? Üks on pisarais, teine salgab ja kõige halvem inimene olen mina.
Miks ma seda üldse peaksin tegema? Mis mina sellest saan?
Aga ei saagi ju - ainult, et tavaliselt mina kuulan nendesamade inimeste suust, kuidas ma peaksin ise õigesti elama.
Mis on õige ja mis vale.
Kättemaks? Olgu ...

No, just saatsin ühe kodaniku jälle pikemale orbiidile, seletasin, et mind pole ja ei tule ja umbes, et ei saagi olema ... Normaalne, eks? No kuidas kellegile. Minu enesetunnet küll ei kergita teadmine, et olen olnud sunnitud inimesele valetama lihtsalt sellepärast, et ta, raip, muidu aru ei saa. Mis ma sellest saan? Rahu? Vaikust? Pigem küll halva enesetunde.

Sellest järeldame, et mitte maailm pole kehv koht elamiseks vaid, et inime ise on sutsu sita loomuga. Küll ma püüan enese ümber luua piiri, kus asjadest, mis nõuaksid valetamist - lihtsalt ei räägita. Ma ei usu, et see oleks võrdväärne alternatiiv aususele ent kuni pole selge, ega äkki ausus ei ole mingi liigselt ülehinnatud saavutus, las olla vähemalt niigi.
... no ja kuda sa saad aus olla, kui on kevad ja kiimane kodakondne sulle lööpadi-lööpadi jälle mõne nurga pealt külge hakkab ?

Siinkohal, muuseas, täpsustagem - elukogenumad peavad mind foobikuks ja ei leia midagi halba seltskondlikes naljades ja vabas suhtlemises.
Mina leian, et kindlasti ei ole ma mingi foobik, ent ka suure raha eest või ka täitsa muidu ei ole minul mingit tarvidust kellegi odavate kõrtsinaljade, pealesunnitud suhtlemise või sisutühjade sotsiaalse suhtlemise nime all tuntud väljenduste edastamise või vahetamise järele. Ja jumalauta, kui keegi oma käsa enda ligi hoida ei suuda! Ma ei ole mingi koduloom, et minu sümpaatia saavutamiseks tuleks mind kõrva tagant või ... kusagilt mujalt sügada.

...

Hetk tagasi väisas minu töömaastikku "Vana Kooli Kodanik" - juba õhust on tunda, kuidas kevad hakkab inimeste päid vaikselt segi ajama ... Viks ja viisakas inime tundis huvi minu pereseisu ja huvitatuse suhtes, vabandas ja lõpetas teema. Küsimused esitati soliidses toonis ning täiskasvanule kohaselt - mind alandamata, ennast ülendamata, viisakalt.
Jah, aitähh huvi tundmast - pean inimesest lugu (ka isikliku huvi puudumisel) ning suudan hiljemgi vabalt suhelda ning lävida - aga mitte nii, et pärast kisu viis kilomeetrit tatti kõrvast välja, mõtle millist tänavat sa enam edaspidi kulgemiseks ei või kasutada ning eneseväärikuse taastamiseks pead midagi drastilist ette võtma ...

Mida saad sina hing inimeselt tahtagi, kui üks emotsioon ajab taga veel eelmise lainetust? Kui raske on kuulata samal ajal kui kõrvus veri või hoopis oma jutumulin kohiseb?
Inimesi peaks õpetatama maast madalast keskenduma ja mitte edunumbritele või "tubli" olemisele, vaid elule enesele. Kuidas sa tead kuhu astuda, kui sa ei näe, ei kuule ja ei oska kumbagi tundmist tahtagi?

Samal ajal võib ju vaielda - kas alandlikkus ja vaikiolek on siiski voorused või pigem õigustus elus mitte läbilöömisele?
No kuidas võtta, ma arvan, siiski, et kellele on häält ja närvi antud, las see lõugab ja lärmab ja võitleb oma õiguste eest ... aga kui oma südames oled rahul sellega, et ülekohtuse teod saavad tagasi mõõdetud tema mõõdupuu, mitte sinu käte läbi ... on see liiga abstraktne mõtteviis? Õigustus saamatusele jällegi? Aga ei saa ju elus vältida vältimatut ja kui saadki otsese "löögi" eest kõrvale siis hele laks käib ikka ära. Ma arvan, et pimedad on need ehk on see "pimedus" neile kõrgemalt kaasa antud, kes endiselt leiavad, et nad saavad enda edu lihtsalt liiva alt välja kaevata, selle eest lõivu tasumata, tänulik olemata. Aga see jälle ei ole ju enam minu probleem - see on nende elu ja nende saatus, mille üle ei peaks isegi arvama ... ent inimesele meeldib end kõrvutada, oma vigasid, oma voorusi, sest teisiti ei oska ta end kuidagi hinnata. Nagu üksinda ei paistaks ta kusagilt välja, nagu kukk sitahunniku otsas.

Kui raske on ikkagi astuda oma "karbist" välja, ja mis huvitav - elu näitab, et mida enam sa püüad, seda suuremad takistused su teele tulevad. Jällegi võiks võrrelda sellega, kuis palutakse saavutada mõistus ja hakata maailma ehk enda elu tasakaalustama ... palutakse, anna vabaks, mis omakorda tähendab kümneid imetarkasid protseduure ja posimisi - võibolla sealt kusagilt vaatenurgast see isegi toimib, ei või ju iial teada aga tegelikult on ju vabaks andmine just see, et ei peaks hakkama midagi vägisi tasakaalustama?! Et looduses, ja see on meie tegelik maailm ja elukeskkond, on kõik juba paigas. Olgugi, et oleme asjad sassi ajanud sellega, et vesi tuleb kraanist ja soe seinast ... kui olla selle üle tänulik, et nii on ja mitte võtta seda kõike enesestmõistetavana? Vaata palju Ameerikas kodanikke kooleb, üllatusest, et lumi tuli maha või et kolm tundi pole majas elektrit ... millise tuima järjepidevusega aga ehitatakse kodusid orgu, kus ilmselgelt muda ehk lumelaviinidest ei pääse.
See ei ole mingi parateema - see, et me idioodi järjekindlusega peame end looduse kuningateks, teistest paremateks ja leiame end olevat tulnud siia ilma elama üks kord ja võtma sellest kõike - sellest sõltub meie igapäevane elu, sellele on üles ehitatud psühholoogia, ühiskonnanormid ja muu tsivilisatsiooni juurde kuuluv vidin. Sellest algab see, kuidas me kohtleme inimest enese kõrval ja kuidas tunneme me end oma kohas ja kehas ...

Sõbrapäev.

No ei ole ikka küll - algselt oli see ikkagi armunute ja kihlunute päev, St.Valentine Day. Siis sai sellest koolilaste sõbra päev ning täna on ta siis selline äraleierdatud Teeme-lühema-tööpäeva-ja-võtame-õhtul-viina päev ...
No jumalauta, kas tõesti elu keskklassis on siis nii üüratul igav, et kogu eluring käib tähtpäevast tähtpäevani ?! No võib-olla on minu frustratsioon siinkohal ka suisa kohatu, sest eks muistegi elati ikka : kolm nädalat pööripäevani ja sealt edasi kuus nädalat ... päevani. Sel ajal aga määratleti selle ajaarvamise järele ka tegusid ja toiminguid, jälgiti ilma ja loomkarja arenemist - aga täna? Pudelist pudelini. No sõltuvus on veel hea vabandus aga lihtsalt, pidu? Pidu katku ajal? Või üle katku? Või tühi aja ja energia raisk?
No minu emotsioonid on laes, muidugi, sest sellal kui mina olen viisakalt valmis suvaliste tähtpäevade puhul õnnitlema ja õnnitlusi taluma siis minu oma arvamus ei leia kõlapinda vaid hakatakse viisakas vormis "üle-võlli" ajama ... Oi, minu direktor ükskord päris, miks minu käitumine on üle-võlli, et on sel ka põhjus - ma nimelt haukusin ja iroonitsesin sihilikult -  aga kuidas nõnda haritud ja arenguvõimeline inimene ei näe, mis tema kõrval toimub ja kuidas "üle-võlli", suunaga minu poole juba aastaid topeltringe teeb? ... No vot, nii on nende erinevate inimeste erinevate arvamustega - kui ühiskond on otsustanud, et "sina oled minu Sõber!" siis nii on. Kui üldsus on arvestanud, et on pidu ja panemine siis - kurat, mis sa vaidled! Aga kui sina soovid vaikset õhtut või ei evi tähtpäevade puhul piisavalt emotsioone, et ikka "uhhtõi ja ahhtõi!", siis oled sa jobu. Jopski. Ja nii on.
Ja Sõbrapäev ikkagi.
Hommikul juubeldavad ja kaisutavad ja õnnitlevad, lõunaks võtab tüdimus suu kõveraks ja õhtuks jõutakse käia nuka taga "tervist" võtmas ning hakatakse sihikindlalt kodu poole viilima - iga minut, ei iga sekund loeb. Ma ütlesin küll, et mu meelest on neil ja minul vähemalt iga nädala reedel pühad - ikkagi nädala viimane Reede - aga mis sa ikka kobised.

Ja mis värk on inimestel selle "kodujooksuga"??
Ma olen ikka päris pikalt tööinimese põlve pidanud aga ikka ei taipa. Lihttööline veel on päeva lõpuks väsinud ja pigem tõmbab 5 minutit kauem neutraalsel pinnal hinge, kui just võidujooks ühistranspordiga pole olulisem ... aga see ülem töölisklass, kesklass ja juhtkond - saaks ainult koju! Sõidavad väravas kasvõi üksteisest üle, et minutike varem liiklusesse sukelduda, et ise iseendale ummik korraldada ? No ei saa varem koju kui kõik ühel hetkel maantee hõivavad ... ma olen muidugi ka kõigest naine ega mul loogilist mõtlemist ei tohi olla ...
Aga vaatame edasi - pealtnäha mõistlik ja arenguvõimeline inimene : ei võta tasuvat tööpakkumist vastu ja - ainuüksi selle pärast, et jõuaks siis pool tundi hiljem koju ?!?!?! Ma olen ikka päris rumal ... Hea küll, selle pool tundi kulutaks ta pigem haltuurale, millega teeniks kõvasti rohkem ning kõrvutades transpordile kulutatud aja ja rahaga oleks seis tugevas plussis aga - ta ju ei tee seda haltuurat. Ta ei ole nii või naa plussis. What the point?

Loomulikult ei pea kõik keerlema ümber raha - oi, selle üle võiks pikalt arutleda - aga siis ei pea ju ka kinni pidama sellistest eelarvamustest, et "sõitma peab HEA autoga, sest mis inimesed muidu mõtlevad ..." või, et "positsioon teeb inimesest inimese ...". Vot miski siin ei klapi. Ma olen ennegi avastanud, et inimesed, kes täpselt teavad, kuidas elada ja mida teha, ise oma ettekirjutustest kinni ei pea. Seepärast ma püüangi inimesi mitte kritiseerida, vaid nende abil enda nö. valukohti leida ... ja neid ikka on ... aga no, mida ei mõista - seda ei mõista ja huvitav on, et keegi ei suuda oma tegevust ega seisukohti põhjendada. Mitte, et peaks, lausa - aga miks mina pean ? Jõuame järeldusele, et autoriteedi puudumises on süüdi ainult inimene ise. Õiglane. Aga kas solvangute, hääle tõstmise (et mitte nimetada hüsteeriliseks röökimiseks), salasepitsuste ja raha maksmisega saavutatud autoriteet on midagi väärt? Üldse?

Kibestunud mutt olen. Võimalik. Vanust ka nii palju.
Häbenematult võiksin maha teha kõiki neid, kes on minust nooremad, edukamad või õnnelikumad ehk siis teerulliga üle sõita neist, kes on palju vähem edukad ehk niigi nähtamatud ... hull lugu on aga, et neid õnnelikke ja edukaid ei näigi niiväga olevat ja nähtamatute järele oma näppu surkida ei näi ammugi praktiline tegevus olevat.
Üks rõõm elus vähem jälle.
Või ma siis ei oska, või ei taha lihtsalt - lühidalt, ohmu.

2014.

Näe, tahtsin just hakata kurtma ja kiruma jällegi, kuidas see itivärk ja ajumaht kuidagi kokku ei sobi aga - hea tahtmise korral on võimalik ka minevik tagurpidi kaevata ... vot siis - ei peagi nullist alustama.