Sõbrapäev.

No ei ole ikka küll - algselt oli see ikkagi armunute ja kihlunute päev, St.Valentine Day. Siis sai sellest koolilaste sõbra päev ning täna on ta siis selline äraleierdatud Teeme-lühema-tööpäeva-ja-võtame-õhtul-viina päev ...
No jumalauta, kas tõesti elu keskklassis on siis nii üüratul igav, et kogu eluring käib tähtpäevast tähtpäevani ?! No võib-olla on minu frustratsioon siinkohal ka suisa kohatu, sest eks muistegi elati ikka : kolm nädalat pööripäevani ja sealt edasi kuus nädalat ... päevani. Sel ajal aga määratleti selle ajaarvamise järele ka tegusid ja toiminguid, jälgiti ilma ja loomkarja arenemist - aga täna? Pudelist pudelini. No sõltuvus on veel hea vabandus aga lihtsalt, pidu? Pidu katku ajal? Või üle katku? Või tühi aja ja energia raisk?
No minu emotsioonid on laes, muidugi, sest sellal kui mina olen viisakalt valmis suvaliste tähtpäevade puhul õnnitlema ja õnnitlusi taluma siis minu oma arvamus ei leia kõlapinda vaid hakatakse viisakas vormis "üle-võlli" ajama ... Oi, minu direktor ükskord päris, miks minu käitumine on üle-võlli, et on sel ka põhjus - ma nimelt haukusin ja iroonitsesin sihilikult -  aga kuidas nõnda haritud ja arenguvõimeline inimene ei näe, mis tema kõrval toimub ja kuidas "üle-võlli", suunaga minu poole juba aastaid topeltringe teeb? ... No vot, nii on nende erinevate inimeste erinevate arvamustega - kui ühiskond on otsustanud, et "sina oled minu Sõber!" siis nii on. Kui üldsus on arvestanud, et on pidu ja panemine siis - kurat, mis sa vaidled! Aga kui sina soovid vaikset õhtut või ei evi tähtpäevade puhul piisavalt emotsioone, et ikka "uhhtõi ja ahhtõi!", siis oled sa jobu. Jopski. Ja nii on.
Ja Sõbrapäev ikkagi.
Hommikul juubeldavad ja kaisutavad ja õnnitlevad, lõunaks võtab tüdimus suu kõveraks ja õhtuks jõutakse käia nuka taga "tervist" võtmas ning hakatakse sihikindlalt kodu poole viilima - iga minut, ei iga sekund loeb. Ma ütlesin küll, et mu meelest on neil ja minul vähemalt iga nädala reedel pühad - ikkagi nädala viimane Reede - aga mis sa ikka kobised.

Ja mis värk on inimestel selle "kodujooksuga"??
Ma olen ikka päris pikalt tööinimese põlve pidanud aga ikka ei taipa. Lihttööline veel on päeva lõpuks väsinud ja pigem tõmbab 5 minutit kauem neutraalsel pinnal hinge, kui just võidujooks ühistranspordiga pole olulisem ... aga see ülem töölisklass, kesklass ja juhtkond - saaks ainult koju! Sõidavad väravas kasvõi üksteisest üle, et minutike varem liiklusesse sukelduda, et ise iseendale ummik korraldada ? No ei saa varem koju kui kõik ühel hetkel maantee hõivavad ... ma olen muidugi ka kõigest naine ega mul loogilist mõtlemist ei tohi olla ...
Aga vaatame edasi - pealtnäha mõistlik ja arenguvõimeline inimene : ei võta tasuvat tööpakkumist vastu ja - ainuüksi selle pärast, et jõuaks siis pool tundi hiljem koju ?!?!?! Ma olen ikka päris rumal ... Hea küll, selle pool tundi kulutaks ta pigem haltuurale, millega teeniks kõvasti rohkem ning kõrvutades transpordile kulutatud aja ja rahaga oleks seis tugevas plussis aga - ta ju ei tee seda haltuurat. Ta ei ole nii või naa plussis. What the point?

Loomulikult ei pea kõik keerlema ümber raha - oi, selle üle võiks pikalt arutleda - aga siis ei pea ju ka kinni pidama sellistest eelarvamustest, et "sõitma peab HEA autoga, sest mis inimesed muidu mõtlevad ..." või, et "positsioon teeb inimesest inimese ...". Vot miski siin ei klapi. Ma olen ennegi avastanud, et inimesed, kes täpselt teavad, kuidas elada ja mida teha, ise oma ettekirjutustest kinni ei pea. Seepärast ma püüangi inimesi mitte kritiseerida, vaid nende abil enda nö. valukohti leida ... ja neid ikka on ... aga no, mida ei mõista - seda ei mõista ja huvitav on, et keegi ei suuda oma tegevust ega seisukohti põhjendada. Mitte, et peaks, lausa - aga miks mina pean ? Jõuame järeldusele, et autoriteedi puudumises on süüdi ainult inimene ise. Õiglane. Aga kas solvangute, hääle tõstmise (et mitte nimetada hüsteeriliseks röökimiseks), salasepitsuste ja raha maksmisega saavutatud autoriteet on midagi väärt? Üldse?

Kibestunud mutt olen. Võimalik. Vanust ka nii palju.
Häbenematult võiksin maha teha kõiki neid, kes on minust nooremad, edukamad või õnnelikumad ehk siis teerulliga üle sõita neist, kes on palju vähem edukad ehk niigi nähtamatud ... hull lugu on aga, et neid õnnelikke ja edukaid ei näigi niiväga olevat ja nähtamatute järele oma näppu surkida ei näi ammugi praktiline tegevus olevat.
Üks rõõm elus vähem jälle.
Või ma siis ei oska, või ei taha lihtsalt - lühidalt, ohmu.