Hmm ...

Villy Paimets "huvitav, kas kõik need, kes kiirlaenufirmasid röövellikes intressides süüdistavad, pole kunagi kohvikus käinud ja nt tassi kohvi ostnud? juurdehindlus läheneb 1000protsendile..."

"mis ma tegelt tahtsin selle postitusega öelda - arvutamine ei tule kunagi kahjuks. lihtlabane vihkamine aga küll."

Näed siis - inimesed siiski teevad vahet. Ühed on need, kes mõistavad, et pelk "mahategemine" ja vihkamine midagi elule juurde ei anna - teised, kes suure lõuaga loevad asju õigeteks ja valedeks. Kellel on aega jälgida, kas miski on normaalne või mitte ... ja ikka ja ainult oma mätta otsast.

No, ja seda teen ma ju ka!
Kas pole õige koht võtta vastu iseenese kriitika iseenese vastu, kes sa üritada liigitada inmkonda endale sobivateks ja mitte sobivateks? Prouased?!

Aga kas pole siin siiski tegemist vastureaktsiooniga - õigustaks ma ennast poolihääli ?
Sest üks asi on avalikkuse ees end mätta otsa istutada ja lasta ennast õigemaist õigemaks nimetada - teine, kui omaette nurga taga sisised ja visised ja välja elad ... oojaa, ja mis neist nukatakka ussitajatest siis ka lausuda on?! Inimesed, kes üritavad ära olla ja elus püsida ning "kodurahu" nimel ehk siis hoopis hõlpsama elu nimel, no, et ei peaks kellegagi tülli minema ega aega ja närvi raiskama oma õiguste kaitsmiseks, sest "saab ju nii ka hakkama" ja "alati on ju nii olnud" - annavad lahkelt ära oma õigused ja eiravad ise neid kaitsvaid seadusi. Või ehk inimesed, kes püüdlikult üritavad endast jätta muljet, et nad on keegi teine, mitte see, kes tegelikult ...

Tegelikult mind ei huvita, mis need inimesed kõik endast arvavad. Selge on see, et kus emotsioon möllama hakkab on mingi põletik ehk mädanik sees ja hoolega tuleb jälgida, kas kaks kõva kivi üksteisel nurki maha lihvivad või on tõesti tarvidus minna tulekahju kustutama ... ja kui siis ikka nii, et ise viga ei saaks. Ent mitte viga saades on lausa võimatu üritada ära elada ... kõige rohkem teeb inimene ise endale haiget.

Mind huvitab tegelikult hoopis - kes mina olen. Kahjuks ei ole muud moodust - kas siis minu arenematuse või nö. saavutustevaesuse tõttu - et pean leidma vastuse end üldsuse taustal võrreldes teiste "oma kasti" kodanikega. Tobe. Enesestmõistetavalt.
Miks mulle seda vaja on? Ega ei olegi. Võibolla tuleneb see vastutusest järeltulevate põlvede ees? Et kui sa oled niigi oma maailmavaatega opositsioonis, kusagil kaugemas nurgas nagu sotsiaaldemokraadid või veel kaugemal, nagu rojalistid - siis pead sa põhjuse oma järeltulijatele arusaadavalt põhjendama. Mitte labaselt, et "olen vaene aga uhke", mis tõlgituna tähendab, et olen abitu ja seejuures saamatu ning tegelikult olengi kõigele käega löönud. Et "mul on ükskõik Teie arvamusest aga ikkagi ajan oma nina vastu vihma püsti, et Te ikka näeksite minu räbalais uhkust ...!"
Nii ei lähe mitte ... võibolla eelmisel sajandil oli taoline suhtumine "kõva sõna".

Täna mitte.
Miks? Sest see ei anna elule midagi juurde. See on pigem seisak, taandareng, õigustus unistustest loobumisele aga inimene ilma unistusteta on surnud inimene.
Ma ei taha olla asi ja ma ei ole seda kunagi ka olnud. See on üks, mis kindel.

Minule, teistele ilmselt mitte.
Ja jumal nendega ...

. . .

Ma ei ole oma postitustes otsekohene?
Loomulikult - inimesed tahavad ju, et sa neile puust ja punaseks ette ütled, et miks ja milleks sa üldse oma jura ajad. Ilmselt seepärast, et miski mind häirib?
Mind häirib, et palumata ja pühendumatud arvamusliidrid kujundavad üldist maailmavaadet selle järele nagu nende poole pealt paistab. Et asjade ja olukordade kohta võtavad sõna inimesed, kes pole nendega kunagi kokku puutunud. Ei saa seletada, millise labidaga on kergem, lihtsam või mugavam maad kaevata, kui sa pole kunagi labidat käeski hoidnud või oled sellega paar minutit vaid poosetanud! Näiteks.
Mind häirib, et on inimesi, kes ei võitle oma õiguste eest ja on inimesi, kes lihtsalt võtavad tugevama õigusega kõikvõimalikud õigused. Ma ütlesin "tugevama"? Vabandust, võibolla naglama? Sest enamasti, kes pistab nina vastu su nägu ja sind isiklikult alandades ja mõnitades sind paika hakkab panema on mees, võibolla ka naine, kes ise on hirmust hell teiste inimeste arvamuste, ütlemiste, hääle tõstmise ja noh, rääkimata vaimse või füüsilise väärkohtlemise ees ning siis nad kasutavadki võimalust, et "parim kaitse on rünnak". Ja siis on hulk inimesi, kes arvavad, et kes kõvemini röögib sellel on õigus. Kes raha lehvitab - saab kõik. Ja siis need, kelle hulka kuulun mina, kes ei vaevu reageerima. No ja mul on piinlik enese pärast aga see mind enam ei aita ju.
Ja see kõik häirib mind. Täna.
Homme on uus päev.