Vaimus tahaks rebida kildhaaval hammastega tükke temast, kui selline inimene lähikonnas leiduks - soost, vanusest ja seisusest hoolimata ... tahaks toituda ... kosuda ... ennast jalule upitada ja siis oma "kesta" tagasi pugeda - rahunenult, naeratades ja enesekindlana.
Õnneks selliseid inimesi meie ümber ei ole.
Minu ümber kindlasti mitte.
Mitte käeulatuses ...
Ma ei alanda ega alahinda teiste olemust, mis minu omast suurt ei erinegi.
Ma ei nõua välist tuge kui see ei tule siirast südamest või tagamõtteta ...
Ma olen lihtsalt kurb, et tundvalt igikaua kestnud /nälg/ on muutnud mind murdjaks, kus võin hammustada toitvat kätt ehk lausa süütut kõrvalseisjat.
Hala.
Ise seisan siin põlvini mudas, sügavad hambajäljed säärtel, seljal ja kaelal ... - kas ometi on minu kord end kokku võtta ja kari murda?!
Endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar