Mitte sugugi selle pärast, et aus olles võid "sinisilmsetele" või muidu eluvõõrastele inimestele haiget teha ... seda ka, loomulikult aga mitte ainult. Pigem sellepärast, et see lihtsalt ei toimi. Võibolla pole see loodusest nii ette nähtudki? Rebane ei saa kõhtu täis, kui ta mõnd lolli looma üle ei kavalda ...?
No lähen ütlen kellegile, et tema "kullakallis" selja taga nõmetseb ja oma vabatahtlikult valitud paarilist maha teeb - mis sellest välja tuleb? Üks on pisarais, teine salgab ja kõige halvem inimene olen mina.
Miks ma seda üldse peaksin tegema? Mis mina sellest saan?
Aga ei saagi ju - ainult, et tavaliselt mina kuulan nendesamade inimeste suust, kuidas ma peaksin ise õigesti elama.
Mis on õige ja mis vale.
Kättemaks? Olgu ...
No, just saatsin ühe kodaniku jälle pikemale orbiidile, seletasin, et mind pole ja ei tule ja umbes, et ei saagi olema ... Normaalne, eks? No kuidas kellegile. Minu enesetunnet küll ei kergita teadmine, et olen olnud sunnitud inimesele valetama lihtsalt sellepärast, et ta, raip, muidu aru ei saa. Mis ma sellest saan? Rahu? Vaikust? Pigem küll halva enesetunde.
Sellest järeldame, et mitte maailm pole kehv koht elamiseks vaid, et inime ise on sutsu sita loomuga. Küll ma püüan enese ümber luua piiri, kus asjadest, mis nõuaksid valetamist - lihtsalt ei räägita. Ma ei usu, et see oleks võrdväärne alternatiiv aususele ent kuni pole selge, ega äkki ausus ei ole mingi liigselt ülehinnatud saavutus, las olla vähemalt niigi.
... no ja kuda sa saad aus olla, kui on kevad ja kiimane kodakondne sulle lööpadi-lööpadi jälle mõne nurga pealt külge hakkab ?
Siinkohal, muuseas, täpsustagem - elukogenumad peavad mind foobikuks ja ei leia midagi halba seltskondlikes naljades ja vabas suhtlemises.
Mina leian, et kindlasti ei ole ma mingi foobik, ent ka suure raha eest või ka täitsa muidu ei ole minul mingit tarvidust kellegi odavate kõrtsinaljade, pealesunnitud suhtlemise või sisutühjade sotsiaalse suhtlemise nime all tuntud väljenduste edastamise või vahetamise järele. Ja jumalauta, kui keegi oma käsa enda ligi hoida ei suuda! Ma ei ole mingi koduloom, et minu sümpaatia saavutamiseks tuleks mind kõrva tagant või ... kusagilt mujalt sügada.
...
Hetk tagasi väisas minu töömaastikku "Vana Kooli Kodanik" - juba õhust on tunda, kuidas kevad hakkab inimeste päid vaikselt segi ajama ... Viks ja viisakas inime tundis huvi minu pereseisu ja huvitatuse suhtes, vabandas ja lõpetas teema. Küsimused esitati soliidses toonis ning täiskasvanule kohaselt - mind alandamata, ennast ülendamata, viisakalt.
Jah, aitähh huvi tundmast - pean inimesest lugu (ka isikliku huvi puudumisel) ning suudan hiljemgi vabalt suhelda ning lävida - aga mitte nii, et pärast kisu viis kilomeetrit tatti kõrvast välja, mõtle millist tänavat sa enam edaspidi kulgemiseks ei või kasutada ning eneseväärikuse taastamiseks pead midagi drastilist ette võtma ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar