Segadus

on tegelikult sama tänuväärt kui palaviku põdemine.
Segadus eeldab, et midagi toimub ent, enne koitu on ikka kõige pimedam ...
Segadus inimeses ei saa tekkida kui mõte ei liigu, /kuivikud/ täidavad käske ja järgivad reegleid - seda ei panda neile pahaks, see on nende elu - isegi kui tekib segadus, nad lahterdavad, registreerivad ja hülgavad selle oma elust märkamatult, nagu oleks palavikku alandavaid tablette tarbinud ...

Inimesi häirib segadusse sattumine vaid seeläbi, et ühiskonnas pole sellise sagedusega suurusele kohta, aega ega ruumi - siin peaks olema hetk, et istud maha ning ootad selginemist, tormamata oma jäärapäisuses vastu järgmist kivimüüri ... seda aega pole meile antud, kui sa seda ise ei leia siis oledki /võrgus/!

Segadusega käib kaasas alaväärsuskompleks, mis mõnitab meie suutmatust olukordi näpunipsuga lahendada, ent /asjad/ ongi segi, et sa neid väevõimuga oma aru järele lahendama ei tükiks kui neil on märk laheneda iseenesest teisiti ehk avada teisi võimalusi lahendustele ... kas keegi meist on päris kindlalt sündinud siia ilma konduktoriks või komandandiks lootuses kõikvõimsana kõike hetkega lahendada, lõpetada, hinnata ja taibata?
Arutu soov, ent see arutus on meie igapäevane elustaadium, kus me unustame, et me ei ole maailmas üksi ning enam kui pooled /kohustustest/ oleme ise endi kukile koormanud : palumata, küsimata, ennekõike - vajaduseta.