Mida saad sina hing inimeselt tahtagi, kui üks emotsioon ajab taga veel eelmise lainetust? Kui raske on kuulata samal ajal kui kõrvus veri või hoopis oma jutumulin kohiseb?
Inimesi peaks õpetatama maast madalast keskenduma ja mitte edunumbritele või "tubli" olemisele, vaid elule enesele. Kuidas sa tead kuhu astuda, kui sa ei näe, ei kuule ja ei oska kumbagi tundmist tahtagi?

Samal ajal võib ju vaielda - kas alandlikkus ja vaikiolek on siiski voorused või pigem õigustus elus mitte läbilöömisele?
No kuidas võtta, ma arvan, siiski, et kellele on häält ja närvi antud, las see lõugab ja lärmab ja võitleb oma õiguste eest ... aga kui oma südames oled rahul sellega, et ülekohtuse teod saavad tagasi mõõdetud tema mõõdupuu, mitte sinu käte läbi ... on see liiga abstraktne mõtteviis? Õigustus saamatusele jällegi? Aga ei saa ju elus vältida vältimatut ja kui saadki otsese "löögi" eest kõrvale siis hele laks käib ikka ära. Ma arvan, et pimedad on need ehk on see "pimedus" neile kõrgemalt kaasa antud, kes endiselt leiavad, et nad saavad enda edu lihtsalt liiva alt välja kaevata, selle eest lõivu tasumata, tänulik olemata. Aga see jälle ei ole ju enam minu probleem - see on nende elu ja nende saatus, mille üle ei peaks isegi arvama ... ent inimesele meeldib end kõrvutada, oma vigasid, oma voorusi, sest teisiti ei oska ta end kuidagi hinnata. Nagu üksinda ei paistaks ta kusagilt välja, nagu kukk sitahunniku otsas.

Kui raske on ikkagi astuda oma "karbist" välja, ja mis huvitav - elu näitab, et mida enam sa püüad, seda suuremad takistused su teele tulevad. Jällegi võiks võrrelda sellega, kuis palutakse saavutada mõistus ja hakata maailma ehk enda elu tasakaalustama ... palutakse, anna vabaks, mis omakorda tähendab kümneid imetarkasid protseduure ja posimisi - võibolla sealt kusagilt vaatenurgast see isegi toimib, ei või ju iial teada aga tegelikult on ju vabaks andmine just see, et ei peaks hakkama midagi vägisi tasakaalustama?! Et looduses, ja see on meie tegelik maailm ja elukeskkond, on kõik juba paigas. Olgugi, et oleme asjad sassi ajanud sellega, et vesi tuleb kraanist ja soe seinast ... kui olla selle üle tänulik, et nii on ja mitte võtta seda kõike enesestmõistetavana? Vaata palju Ameerikas kodanikke kooleb, üllatusest, et lumi tuli maha või et kolm tundi pole majas elektrit ... millise tuima järjepidevusega aga ehitatakse kodusid orgu, kus ilmselgelt muda ehk lumelaviinidest ei pääse.
See ei ole mingi parateema - see, et me idioodi järjekindlusega peame end looduse kuningateks, teistest paremateks ja leiame end olevat tulnud siia ilma elama üks kord ja võtma sellest kõike - sellest sõltub meie igapäevane elu, sellele on üles ehitatud psühholoogia, ühiskonnanormid ja muu tsivilisatsiooni juurde kuuluv vidin. Sellest algab see, kuidas me kohtleme inimest enese kõrval ja kuidas tunneme me end oma kohas ja kehas ...