laupäev, 24. juuni 2017

Võtsin ennast kokku ja kirjan siiski - järjepidevus nõuab pingutamist ... Kuigi, vahel tõesti ei viitsi.
Mitte seepärast, et ei toimuks midagi või et mõtteid ei jagu, vaid seepärast pigem, et ühise keele või mõtte leian ma enamasti päris elus ringi sonkides ... enamasti sealt, kus see on ühiskonna silme ja kõrvade eest varjatud, seal kus ka piinlikult korrektselt ülalpidamisega keskklass malbelt avaneb oma tegelikkuses ... ja kiirelt "kestub" oma kaitsva karbi sisse, kui märkab, et on üleliigset ladranud ...
Selleks võõrad ju ongi - kellele veel südant puistada?
Ühiskonna heidikud on lihtsalt need, kes ei vaevu oma mõtteid varjama : kes laiskusest, kes alko mõjul, kellel on põhimõtted või vaated elule sellised, et tahaks maailma muuta.

Teine teema päevas on muidugi see, et teinekord jäävad paljud head mõtted teostuseta kellegi bad judgment'i pärast ...
Ei ole õige muidugi inimesi ekslike otsuste pärast siunata, eriti kui need on tehtud teadmatusest ...
Aga päriselt - no püha lihtsameelsust küll!!!

Sellel pikemalt ei peatu, sest katki otseselt ei ole ju midagi - need, kes minu hinge eest on võtnud hea seista, võivad nüüd kergemalt hingata, ma muudkui puhkan ... minul on jällegi nädal aega oma järgmiste sammude üle mõtelda ... ja ega rohkem teha ei saagi.🐞

Ma ju ütlesin - tuleohtlikke teemasid ei või mitte sõna ega silbiga meenutada! Ja eksisin ise iseenese vastu - jälle...
Kui sa ikka läbi elu üht ja sama ämbrit jala otsas kolistad, tuleb ju lõpuks omale tunnistada, et sa ei saa hakkama. Vähemalt mitte nii. Et tuleb leida teine tee ...



Kommentaare ei ole:

... me ei ole täna need, kes me olime eile - me ei ole homme need, kes me oleme täna! Ja parem oleks - kui sa ühel päeval avastad, et oled...