Keerulised ajad nõuavad hulle inimesi.
Vaiba alt ära tõmbamise tunne hakkab juba pea igapäevaseks muutuma, eks siis pea harjuma ...
Selline tunne nagu oleks peaga läbi kivimüüri lõhkunud ja nüüd oleks poole peal kinni ... ei tohi unustada aga põhitõdesid, et kuskohast on Kassi pea läbi läinud, sealt mahub ka tema kann läbi 😉 kitsas on aga saame hakkama .

Et just siis kui põhi on kindlaks mätsitud ja vundament laotud, just siis pöörab kõik metsa poole - eks ta on nii alati olnud, ja jällegi on. Ei midagi uut siin päikese all.
Aga teadvustada tuleb, et me oleme hoitud ja alati läheb kõik mööda : vähem või rohkem napilt, aga läheb, sest kõik saab otsa, nii hea kui halb.
Järelikult? Missaohid!

Ulvi kah toetab üks tund korraga elamist, eks nii saabki vähem haiget ... eks seda samm korraga muutumist ja muutmist on klassikud lähemaltki nimetanud - ehk on tõesti esivanemate õpetusi kuulda võetud? Ehk siis peaks endki eduveduri järele haakima?
Odav ... kas pole?
Aga kas on mõni muu võimalus hetkel??
Võidelda ja võita.
Võita eelkõige.
Nüüd, kus ma tean, et ma võin saada kõik, mis ma tahan - tahan ma saada kõik, mis ma võin 🍀🐞