See nädal on olnud päris segane nii olemuselt kui tulemuselt. On olnud palju pöördelise mõjuga vestlusi ja vestlemisi - on harukordselt armas, et aegajalt siiski inimesed ei tule võimuga õpetama ehk juba aegunud tõdesid või kombestikke vaid meenutavad sulle seda, kes sa tegelikult oled ja oled kogu aeg olnud.
Et sa oled olemas. Vähemalt neile, kes on su ümber.
Ja inimesed, kes endiselt ei väsi hoolimast ... imetlen.

Järgides aina iseoma, kas nüüd just veendumusi aga sisetunnet kindlasti, olen otsustanud loobuda paljustki, mis minevikust.

Et oleks nagu aeg järgmine ports äraelanud emotsioone vabaks anda ja seda on niivõrd, et ei hakka mina neid siin üles lugema, mis oleks vastandliku väärtusega tegu iseenesestki 😯

Aitab küll, kantud ja kannatatud - seekord ei saada kellegi koduuksele tagasi, ei mata maha et oleks hiljem üles kaevata, ei pane hoiule ... ei - see läheb nüüd minema. 

Jäävad helged mälestused - neist ei raatsi loobuda ... Ja veel pooleliolevad projektid ning minu inimesed on palutud jääma - hea tahte avaldusena 🍀

See on enim, mis inime enda tarbeks teha saab.