On selline enesekasvatuslik meetod - iga päev tee üks kindel asi, mida sa saad kontrollida, et oleks tehtud ...
Kolme kuu pärast lisa sellele teine ja siis kuu aja pärast veel üks ...
See võib olla misiganes, kasvõi labane arvutimäng, millelt iga päev päevaboonus tuleb ära collectida ... peaasi, et sa seda teed - arvuti peab ise su järjepidavuse üle arvet, endal on vajalik vaid mängusõltuvusest hoiduda, mis on lihtne, kui ise liigselt mängudest ei vaimustu või kui valid mingi lasteka ... näiteks.
Iva on selles, et kaotanud järje on päris raske tagasi rööpasse saada - päev möödas, nädal, unustatud.
Kõik.
Milleks see üldse?
Sest inimene peab ise isendaga hakkama saama. Ei pea - võiks, kui on selline eesmärk elus või ükskõik milline teine ... Olemise tarbeks ei ole eesmärke tarvis, ega pingutusi, ega järjepidevust - isegi endaga ei pea hästi läbi saama 😀
Aga kui asju teiseltpoolt vaadata, on alati mõistlikum end ise "mustast august" välja upitada - abitus on õpitav ja õpetatav, miks siis mitte iseseisvus ?
Ja inimene suudab rohkem ... lihtsalt piire tuleb nihutada, üks samm korraga.
Kahju, et meil puuduvad arenenud vanemad ja omal vanemlikud oskused taoliste teadmiste edasi andmiseks, et need ei jääks utoopia piirimaile nn. esoteerilise fantaasia valdkonda, mille arvelt arukamad leivaraha teenivad ...
Tegelikult on inimene võimeline palju enamaks kui olla pelk ennasthävitav lihakeha.
Räigelt väljendudes.
Paljud on veendunud, et inimese eksistentsil puudub põhjus ja eemärk ... võibolla ... aga kui suur põhjus see peab olema, et põhjendada elu?
Iga rebane või sitasitikas on suures plaanis oluline - mis ta teeb, kus ta sööb ... iga muutus on olulise tähtsusega tulevaste sündmuste jadas aga inimene, kes mitte lihtsalt ei ole vaid on võimeline sihiteadlikult esile kutsuma olulisi muutusi enda elukeskkonnas, looma illusioone ja rändama ajas - järsku, eksisteerib ilma põhjuseta?
Alaväärsus on üks levinumaid ja käepärasemaid vahendeid enese hävitamiseks, arvan ma ... ⚛