On selline mõistmine kujunenud teadjamate poolt, et kui Sul on elus mingi hulk tegemata asju, mis - kõigele vaatamata alati tegemata või lõpetamata jäävad - siis ei ole tegemist mitte sinu kehva elukorraldusega vaid : need on tegemised, mida sa oma elus eriti ei vaja ...
Sa võid ju ise arvata, et mul on tarvis seda ja seda toimetada ja korraldada aga kui ikka ei kuidagi asi ei edene siis tuleks pigem see päevakorrast maha võtta kuni asi jälle aktuaalseks saab või siis, hoopis ununeb.
Ehk mõni asi ongi kaugelt imetlemiseks ja omab ehk hoopis suuremat mõtet selles, et oled midagi märganud või mõtelnud millegi muu üle kui sel igal muul looja poolt antud päeval?
Kes olen mina arvama, kas on nii või mitte aga õnneks - see siin on minu elu ja teised ei saa sinna mittekuidagi parata, kui mina midagi arvan või oma arvamuse järgmisel hetkel uute faktide valguses ümber arvan - elamine on, eeldatavasti siiski, elav ja sujuv protsess. Elav seejuures peaks märkima arusaama, et kõik on pidevas muutumises, küpsemises ehk arenemises : seemnest pungaks, õiest viljaks ja kuhtumise järel võiks alati ikka jääda vähemalt üks elujõus seeme kandmaks eelmise eksisteerimise koodvara.
Võiks ... palju palutud eks?
Tegelikult alati midagi jääb.
Ja kas ongi meie asi igal detailil näpuga järge pidada?
Kas on õige, et iga tööline kontrollib raamatupidaja tegevust ...? Võibolla, teatavas mõtes ongi, aga sel juhul oleks ju arukam ise olla see " raamatupidaja"?

Öös on asju ... mõtteid, aeg liigub teisiti ja ruum iseenese tarvis on suurem.
Heldimusega suhtun sellesse, et lähiümbruses on või on olnud sarnaste vaadetega isendeid - mõneti kurb, et meiesugused enamasti peituvad päeva palge eest ja ilmutavad end maailmale hoopis teistsugusena, või siis jäävad julgemad lihtsalt elule alla, sest ühetaolisus ei ole enam trend vaid sissejuurutatud hälve ... Evolutsiooni eesmärk ... võibolla?

Mina leinan.
Möödunud aega, valesid otsuseid?
Samas olen tänulik, ka nende võimaluste eest, mida ei ole olnud võimalik haarata ehk mille olen oma tegevusetuses mööda lasknud ...

Inimene tegelikult ei tee "valesid" otsuseid - valeks või ekslikeks tembeldame me neid ise, et hiljem parastada või vastupidi, ise kahjatseda olemata ehk saamata jäänud kogemuste üle. Magus enesehaletsus.
Inimesed teevad oma otsused põhinedes hetkeolukorrale ja sel hetkel neile kättesaadavale infole põhinedes, jah - ka emotsionaalsed otsused põhinevad mingile algteadmisele ... kui suur osa on inimese tegudes fantaasial või illusioonil on ka personaalne ja põhjenduslik.

Minu nägemuses oli kunagi koridor mitmete ustega, 12 ma arvan täna aga kes enam teab ... käisin ja avasin neid, kuni ema mulle seletas, et neid ei pea ega tohigi ise avada ... hirmutas mu ära, selgelt öeldes. Ja ega siis ei taibanud mõistagi, et mõni uks ei avanenud ka pika pingutamise peale ka korduvatel katsetel ... ja hakkad nüüd mõtlema, et kui on uks - aga ta ei avane ega, peagi?

Järjest enam kasvab minus veendumus, et tegelikult siiski on suured asjad iga inimese peale paika pandud ... ja sinna juurde käib see osa, kus inimene oma isikliku väljaga mingid asjad paika paneb, paari sõnaga oma tuleviku ja saatuse kivisse raiub ... inimesed, kellele on saanud osaks tulevate aegade teadmine, ei ole seepärast sugugi arukamalt toimima hakanud - suures plaanis, aga tõsi on ka, et üldsuse hinnang inimese üle ei ole kunagi objektiivne.