Linnadžungel ... on kastanite õitsemise aeg ...

Meenub, et elu on kokkuvõttes ka ilus ja helge olnud, midagi, mille me enamasti igapäevase ingu vahele kipume kergelt unustama.

On olnud hetki, ka kauges lapsepõlves, neid, mida ei ole osanud mäletada või hinnata, et vanemad - vaatamata oma puudustele või võimaluste vähesusele, on üritanud anda endast ikkagi pea kõik, et elu talumisväärne oleks ja ehk enamgi. 

Eks neil on olnud õnnest ja rahulolust oma nägemus ja arusaam ja seepärast oli ka väljund selline, mis oli, kuni kibestumus meil kõigil vaiba alt tõmbas ... ja see juhtub ju kõigiga, kes unustavad inimeseks olla - hoolida, või hoolivad üleliia, iseenese valust.

Ikka veel kordan Jani standup'ist kuuldut : Mõned inimesed vajavadki positiivseks eluks negatiivseid emotsioone ... 

Võta kuidas tahad. Aga nii on.

Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei tohi jääda nurka mune lakkuma ... ennast haletsema ... hädaldama. Ei ole mõtet võrrelda oma elu teistega, sest sa ei tea iialgi teiste muresid ega rõõme.

Kuigi aegajalt teeb haiget, kui keegi tundub olevat sinust arukam, on mõistnud oma aega etemini tarbida, tutvusi või tööd valida, on saanud teha seda mida hing päriselt ihkab - ja siis oled sina, kellel esmaspäeva hommikul 8.01 varrukast haaratakse, et "ole nagu teised - ära tee midagi, mis sind teisteks eristaks, muidu hakatakse sind imelikult vaatama!"...

Siis tulebki seda võtta nagu õpetussõna, ütlejat nagu "kiusajat" kes hääl meelel sind endaga virtsajõkke veaks ... ei või aga kedagi keelata või kritiseerida, sest on neid palju, kellele selline keskkond on ainumõeldav ja parim, milline sinule ei pruugi absoluutselt sobida : seega, ei ole teiste süü, kui sa ise otsustusvõimetu oled.