17 kevadist hetke ... võibolla 25.
Autost vaadates - täitsa ok.

Lausa nostalgia tuleb peale, 30 aastat tagasi, kodus, oli männimets see, mis inimeselooma maha rahustas ja mõistuse pekist pähe avitas.
Nüüd otsi seda kivi mille alla inimeste eest peitu pugeda.

Ei ole tahtnud jagada teistega vahepealseid vingatusi, sest eks igaüks meist, peale pommiaugus veedetud päeva, leiab tee personaalse põrguni, mis on ka kõigil meil olemas...
Seda tähenduslikum oli kolleegi eilne tähendamine, et kui Dante kirjeldas 9 varianti põrgust siis kümnes ja kõik ülejäänud on siis, kui inimene peab töötama saeveskis ...
Ja jälle - ei ole vaja igal hommikul inimesele selgeks teha, et ta on loll, debiil, venelane ja igatepidi kõlbmatu inimeseloom ... mina saan ta normaalse tempoga tööle, mõtleb vahel minust üle ja neistki, kes näägutamas käivad. Ilmselt küll mulle üksi on meeldiv üllatus, et inimese harituse tase on pisutki üle teiste haridusest - tunneb Mozartit, kuulab Griegi - töö ajal küll aga ...

Täna lõunaks olin ma valmis ise tunnistama, et piinlik on olla inimene. Üldse mitte selle pärast, et teiste pealt sadat häda üles lugeda, vaid seepärast, et ise ei oska enda jaoks midagi enam ette võtta. Tõsi on ju see, et kui ikka ei saa ja ei oska ja ei taha siis vägisi lehma kanakuuti ei aja... Ja kui puudub kodanikujulgus enda eest seista siis ... Pffff, ja ometi ei taha ju keegi tunnistada, et ta ilmaeluks kõlbulik ei ole.

Ja siis sa võitled iseenda ja loodusnähtustega : ühel pool naiste- ja venelastevihkaja, teisel pool Baba Jaga, kes tegelikult isegi ennast eeskujulikult vaos hoiab, sest mõistab olukorra keerulisust.
Poisid saan ma tööle - isiklik eeskuju on alati parim lahendus : sa ei saa haiget, ei hädalda ega nääguta ... aga natsionalistlikke ja põlvkondade vahelisi probleeme ei pea ju ometi mina enda kanda võtma?? Ja kiire on, ja sigavalus, iga puudutus vastu siniseid näppe toob tule silmist välja, ja teised ootavad - kõik, kelle palk sellest sõltub, arvestavad sinuga ... ja siis sa teed vea. Ja siis järgmise, mis läheb maksma 10 minutit kõigi palgast ... ja siis ütlen mina küll : P.....e!!!
Miks ometi?
Isegi tahaks ju see 25 rohkem, mitte vähem tasku panna?!
Selle aja peale võiks juba teada ...
Mida? Et vanureid ja ullikesi söögilaua juurde talutades jääd ise lõpuks ikkagi nälga?
Ja siis ma vaatan neid kivistunud ilmeid ja olen tänulik, et keegi vähemalt ei väida valet,et jah, kõik on väga hästi.
Ma olen vist täitsa loll aga ma mõtlen väikese hirmuga, millise vastutuse paneb inimeste peale palgas vastutulek? Mitte, et mulle ei meeldiks, jumalauta!!
Kellel lükatakse kohe välja elekter ja mobiilside...?
Või, mida ma hakkan peale teadmisega, et ma pisut tuhm ja autistliku meelelaadiga olen? Idiotka, nagu nad on harjunud ütlema, pomri esli dura ...
Ja siis nad ütlevad, et tegelikult nad ju peavad lugu ...
Aga lihtsalt harjumusest saad kanni - eks ma ju räägin, et tööl käime raha pärast, lugupidamist ja austust töö juurest otsida või oodata ei ole nagu kohane ...?
Aga mis mina ka tean, omadega isegi sassis.
Teed nii või teed teisiti, teed - või suure vihaga, ei tee üldse midagi : ikka on kõik pahasti😀🐞
Ja kurat võtaks, peab ju inimene üks kord jalad alla saama, mitte kogu aeg endale lisakohustusi hankima!!!
Mul hakkab muidugi pugejarefleks tekkima, mentaalne Pavlovi maokene - kuivõrd hea sõna ja toetus on tänapäeval juba päris suur defitsiit, limpsin ahnelt iga sõbraliku vaate ja lubava sõna kokku ...

 No kes sind sitavarest ikka välja õngitseb, kui mitte need, kes on sinu kõrval - vähemalt niikaua, kui eksisteerimine ja heaolu üksteisest sõltub ...
Loota ju võib...usaldus, muidu, on aga päris suur vastutus....