... ma olen öö jooksul mitu korda ümber mõtelnud, tegelikult - mulle ju meeldib mu töö, niikaua kui ma ei pea lootma, et see mind põhitöökohana toitma peaks, jah, ma armastan oma tööd. Seda, et ma saan neile pakkuda korra päevas seda mugavust või kiirust või sooja tuba, mida neil muidu ei ole või "luksust", millest nad muidu unistada ei julgeks ...
Mis siis kuskohast ma nad toon või kuhu viin - nad saabuvad ja lahkuvad nagu härrad ja prouad. Ma annan neile teatava väärikuse, hea alguse päevaks või !õpu õhtuks.
Ma ise arvan nii.
Peangi arvama, muidu ma ei suudaks teha seda nii, et sellest tolku oleks.

Ja siis ma mõtlesin, kui palju mul on elus töö pärast tegemata jäänud ...
Seepärast, et ma ei oska teisiti ... mina, just.

Ja siis ma sain aru, et ma ei ole kunagi midagi elus saavutanud - kõik, mis mul on olnud, on mulle lihtsalt ... antud, kõik on mulle sülle kukkunud - valutult või suure valuga aga kõik on kusagilt tulnud ja pähe kukkunud.
Ja minu asi on olnud ainult ellu jääda ... ja ka see on sarnane tõik ...
Ma olen ise hoopis suurema osa oma elust ahnepäitsudele ära jaganud, neile, kes on sõibrad ainult saamaaegu ... nagu loll, tõeline Empaat.
Ma ei ole kunagi enese eest võidelnud, ainult teiste jaoks - endale olulistes asjades olen ma alati kõrvaltseisja või see, kes taandub ...
 Ei ole targem alati see, kes alla annab!
Täitsa loll hoopis!

Ja ma sain aru, kui vana ma tegelikult olen.
Võtke heaks arvata, et ma jälle ainult virisen ... aga ma ei jaksa enam ja ma ei peagi jaksama - kõik unistused on tühjaks jooksnud, siis ei ole jaksu kah kusagilt võtta.

Ja teades, mis suhe on minul oma väljaütlemistega ... ma ei teinud seda, vaid klopsisin pea käigu pealt kokku sellise abi- või libaunistuse ... Ma ei valeta endale, sest kui see ongi viimane reaalne unistus siis, jah, ma käin seal ära ja vaatan, mis on selles linnas sellist, et inimese hulluks ajab.🍀
Ja nii on - ma lähen reisile, varsti.
Üsna varsti.⚛
Selles elus.🐞