...
Nii ongi - meie kõrval on inimesed, kes on võtnud heaks sind jälgimise või järgimise vääriliseks pidada ... ja kui piinik on tunnistada, et ei tea neist suurt midagi ... isegi mitte seda, et sind üldse jälgitakse..
Kui vähe annavad inimesed endast märku, kui nad on sinu tegemistes midagi huvitavat või enda tarbeks märkimisväärset leidnud ...
Kui vähe me ise huvitume sellest, kes on meie ümber..
Ja FB lausa registreerib neid, kes sinu vastu huvi tunnevad ... paljusid neist me teame või palju me sellele tähelepanu pöörame? Ja need, kes on iga päev meie kõrval? Kas me tunneme neid?
Ma mõtlen, kõigest ei jõuagi huvituda aga ... pisut tähelepanu ja märkamist on ju igaühele tarvis ... või siis, olge julgemad välja ütlema, kui kellegi juures midagi meeldib või ... keegi ei saa ju teid pealetükkivaks või hulluks pidada kui jagate head emotsiooni ...?
Alles see oli, kui pool FB-d pidas kirjavahetust ammu surnud mehega ... kurioosne ... tuleb tunnistada, et ka mina sattusin nende hulka, püüdes mõista, mis juhtus. Lootes, et eluraskustes inimesel lihtsalt puudub juurdepääs netisuhtlemisele ... õnneks või kahjuks olid tema raskused juba möödas ... aga inimestele meenub ta tänini, kui FB meelespea ekraanile kirjutab "sünnipäev sõbral Zorro" ...
Kaks pisut erinevat aga ometi kurba lugu. Kurvaks teeb just see pool, et internetiühendus mõeldi välja inimesi ühendama aga tegelikult jääme me üksteisele järjest võõramaks.
Üksteise vastu ükskõiksemaks.
Me oleme hõivatud pigem online mängude, netipoodide ja reitingute jälgimisega, mitte tegeliku suhtlemisega.
Seejuures ei kannata üksi virtuaalsed suhted, vaid ka need, mis me paneme kõrvale, ootele, kuniks me netiavarustes surfame ...
Pisut õudne, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar