Netivõlud saime tagasi juba... hommikupoolikul, ma arvan - armsa olemisega tädi väitis, et meie meediapark lihtsalt ei tundud seda ära ja vajas turgutust, restardi näol 😁
Eks seda nö. restarti vajavad teinekord inimesedki ...
Ärkasin täna juba viiendat korda 🙌 , no ju siis nii on vaja. Inimene peabki saama jaopärast magada ja jaopärast rabada, nutta ja naerda siis kui hing ihkab ja ihu vajalikuks peab - siis on inimene vaba ja võibolla isegi õnnelik ... siis ta lihtsalt ei viitsi nii palju mõtelda selle peale, miks ta ei peaks olema õnnelik!
Tegelikult me oleksime kõik õnnelikud, kui me oskaks leppida sellega, mis meil on - mis ei tähenda sugugi, et sinnapaika peaksid kõik püüdlused jäämagi!
See on pikem seletamine, praegu lihtsalt ei viitsi...
Keerasin end pleedi sisse sooja ja tulin õue õnnelik olema - fafafaaa, loomulikult, mina see ja teistsugune lasin ilusa päikesepaiste põõnates mööda, ja mis siis?
Praegu on ka absoluutselt mahe olemine.
Parasjagu päikest, ja kõik muu eluks vajalik on olemas.
Naabri kass otsustas mitte poseerida ja oma koera saab pildistada alles siis kui pererahvas toidunõuga kohale jõuab ja süümekad järele annavad ... vaata siis, mis peavad üle elama need, kes minu kõrval ... 😯
Ehh.
2 kommentaari:
Kulla tüdruk!
Üks armsa olemisega tädi nii väga hoiab sind. Kui vaatad päikest läbi pilve, siis olen ma seal. Tea, et õnnelik olla tuleb isegi talumatu olukord omale meeldivaks teha ja sellest rõõmu tunda, sest virisemisest pole tulu. See rikub vaid teiste tuju ja suurendab enesehaletsust. Viimane on aga üsna tulutu endale hea tuju loomiseks. See pole mitte kellegi teise tsitaat kuskilt raamatust, vaid ise enda läbi elatud elu. Tea, ELU ON LILL! Pea püsti, ja kui on vaja õlga, mida märjaks nutta, siis tea see õlg on olemas!
Tähh Sulle!
💗
Postita kommentaar