Ma ei fänna emotsioone, ent tuleb tunnistada, et rõõm on inimesest lahutamatu emotsioon : selle järel trambib tuppa meelerahu ja rahulolu, kes kahepeale kasvatavad üles enesekindluse - kui see ka kehvade tingimuste läbi pikalt ei püsi, on põhjust loota, et iga järgmine kord saab pikem ja põhjalikum.
Samamoodi on kahtlus ei midagi muud kui emotsioon.
Ei pea vist pikalt seletama, kuidas pisike kahtlusevari oma suurte lõugadega suudab ära järada igasuguse rõõmu ja päris priske tüki enesekindlust otsa ludistada...
Täitmatu nagu ta on.
Ja kasvab ta ka hästi selle isukese läbi ennekõike.
Väga paljud ei tea, et saab aretada ka hübriide ... Panna rõõm ja rahulolu kasvama päris kahtlusepesa sisse. Sinna, kuskohast see kõige enam vohab ...
See on sama, kui panna roosipõõsas kasvama otse selge sõnniku sisse, lootes, et see sinna ära ei kõrbe ehk siis lihasööjaks lilleks ei arene ...
Ja ehk ongi olnud juhuseid ?
Oluline ei ole ju saavutus vaid teekond?
Oluline on hoida olukord kontrolli all ja olla valmis halvimaks?
Huvitav, kas keegi on kunagi üritanud olla valmis parimaks ? Võtke ennast kokku - ma saan homme miljoni? Ma olen valmis selleks, et ma ei pea homsest enam pingutama - üldse mitte - kõik tuleb vaevata kätte, kõik saab korda? Ma ei ole üldse valmis selleks, et ma ei peaks homsest enam muretsema ... ja see teeb mulle muret - jaa, pigem nii.

Mingil hetkel tuleb lihtsalt jätta pisiasjade kallal närimine, tuleb jätta ülemõtlemine, ettemuretsemine - me, kellel see on olemuse osaks, teeme seda niigi : üllatav on, et seda teevad inimesed, kelle tundemaailm on suhteliselt vaiki, kellel puudub või kes eirab seda vähest intuitsiooni, mis võiks teda elus hoida, inimesed kes kategooriliselt eitavad kõike, mis jääb väljapoole nende pisikest turvalist maailma?

Inimene peab leppima sellega, et aeg ajalt keegi ei räägi täit tõde, et aegajalt keegi kasutab olukordi enda huvides, ei julge "kodurahu" huvides otse väljenduda - me ju kõik teeme nii ? Aeg ajalt, siiski, olgem ausad.
Tahtlikult, tahtmatult.

Pool elust raiskame selleks, et teada saada, et kõik mis meie ümber toimub on meie endi tegude tagajärg ja teine pool elust püüame seda unustada ... Kibe, sest need, kes saavad näha, teavad, et iga "kordaaetud" või "õigekspöördunud" asi vabastab sind a' viiest miljonist "probleemist", millega sa oled nii harjunud, et ei ole osanud neid probleemina näha ...
Mõned lapsed igatsevad taga oma vägivaldseid vanemaid, täiskasvanud pereinimesed oma koduvägivalda ... sest see on midagi, mis on seal ja on alati olnud ja see nö. rutiin tekitab inimeses turvatunde, omal väärastunud ja kummalisel moel.
On väär väita, et mõni inimene on klammerduv ja teine mitte - kõik on, suuremal või vähemal määral, kõik vajavad tähelepanu, tunnustust - tunnet, kasvõi valu näol, et nad on olemas ...
Mõistmatu ja kurb, iseenesest.
Nii selgub, et mittekeegi ei ela selles maailmas ise või enda jaoks ...
Enam veel - maailm, mis algselt moondus asjade ja omandihulluse valguses õpitud abituse kasvulavaks on tänaseks punktis, kus seda enam tagasi pöörata ei saa.
Ma ei väida, et oleme kõik pöördumatult abitud aga see viiskude ja muldonni juurde naasemine enam ei toimi ... Ehk jõudis see teadmine inimkonnani liig hilja ... ent täna tuleb leida toimiv ja tugev kesktee hävineva looduse ja käigult vananeva, samuti ülemoderniseeritud tehnikamaailma vahel. Samuti jääb ühele poole ebaoluline osa emotsioonidest ja teisele reaalne, murdjalik ellujäämisinstikt.
Mida valida?
Mis on see, mille sa säästad tuleviku tarbeks?
Mille külge sa "klammerdud"?
Muretus ja naerunäod ... Karmid kohustused?
Lootus?