"In the middle of emptyness , catch your dream and hang on to life 💫....."

Ma ei ole hetkel võimeline mõistetavalt kokku siduma hetkel ühiskonnas ehk üldsuses lokkavat, võibolla näilist, ent siiski tuntavat madalseisu ja närivat mõistet "tühjad võidud" ...

No on - ikka veel november, ja novembrikuu jutud ... on täpselt nii hirmutavad ja pinevad, kui sa neid omale ihu ja mõistuse ligi lased - peale esimest adventi aga tekib inimestele enam "tegevust", mis ei lase iseenda ja ümbritsevaga niiväga tegeleda.

Selleks ongi traditsioonid olulised, et inimesed püsiksid - kuivõrd nüüd mõtestatud ... kui - mõtestatavas ehk siis, ühiskondlikult heakskiidetud ja nn. tavadekohases tegevuses. Mõned ei suudagi iseendaga olla või iseendaga tegeleda, ja ometi selleks on need pühade vahed ju antud.

Tühjad võidud ...

Selline "veekatastroofi" tunne ... et tuleb mingi ... laine ja - vabastab maailma sellest ülearusest plahvatusohtlikuks muutunud pingest, et - siis on vähemalt mingi muu teema, mida suudetakse sõnutsi seletada ja mille puhul on reageerimise ja käitumisereeglid kõigile teada ja üheselt välja kujunenud, olgu siis laeva või lennukihukk või looduskatastroof ...

Ja ometi :

üks huvitav lõik Eugen J Isotamme Stanislavski meetodit analüüsivast kirjatükist, mis mingil määral, kontekstist väljakistuna, iseloomustab tänast seisu :

"... Elu kubiseb tseremooniatest ja ordinatsioonirituaalidest, väiksematest ja suurematest näitemängudest ja spektaaklitest. Hommikul puhta särgi selga panemisel on ka sotsiaalse rolliomastamise maik juures, isegi kui selle teatraalsust teadvustatakse sama vähe kui mõne muu rituaali oma, mille algupära on aja jooksul ununenud ja mis on seega muutunud argiseks või loomulikuks. Kuivõrd igapäevasest tegevusest saab spektaakel, sõltub vaatamisest, selle intensiivsusest, näitamise ja vaatamise teadlikustamisest ja vastavast (de)kodeerimisest sündmuse eel, jooksul, järel. (13)
Eristan kolme peamist astet teatraalsuse igapäevases esindatuses ja need määrab teadlikkus. Jälgimisest teadlik olev isik käitub nii, nagu ta arvab, et ta vaatajate arvates peaks käituma (kui eesmärgiks on heakskiit); hakkab lollitama, et mitte paljastada oma tegelikku häbi või identiteeti; üritab vältida jälgitud olemist, põgenedes ‘lavalt’. Neutraalses tsoonis viibijad on küll ümbritsetud võimalikest pealtvaatajatest, kuid kui kellegi tegevus ei ületa uudiskünnist, siis kehtib üldine ükskõiksus ja teatraalsus piirdub ainult sellise enesekontrolli määraga, mis tagab ühiskondlikult aktsepteeritud normatiivsuse avaliku korra (teiste juuresolekul viibimise korra) seisukohast. Inimene, kes on kindel, et teda ei vaadata – ta on üksi omas kodus suletud uste ja ettetõmmatud kardinate taga – käitub vabalt ja ta ei näitle, vähemalt mitte teadlikult, reaalset publikut silmas pidades.(14)
See ‘ja’ on siin vajalik siduja, sest end vabalt tunda saab ka parimate sõprade juures külas olles, aga end vabalt tunda pole päris sama mis mitte näidelda – need kaks ei esine alati tingimata koos. ..."