teisipÀev, 28. november 2017

"In the middle of emptyness , catch your dream and hang on to life đŸ’«....."




Ma ei ole hetkel vĂ”imeline mĂ”istetavalt kokku siduma hetkel ĂŒhiskonnas ehk ĂŒldsuses lokkavat, vĂ”ibolla nĂ€ilist, ent siiski tuntavat madalseisu ja nĂ€rivat mĂ”istet "tĂŒhjad vĂ”idud" ...
No on - ikka veel november, ja novembrikuu jutud ... on tĂ€pselt nii hirmutavad ja pinevad, kui sa neid omale ihu ja mĂ”istuse ligi lased - peale esimest adventi aga tekib inimestele enam "tegevust", mis ei lase iseenda ja ĂŒmbritsevaga niivĂ€ga tegeleda.
Selleks ongi traditsioonid olulised, et inimesed pĂŒsiksid - kuivĂ”rd nĂŒĂŒd mĂ”testatud ... kui - mĂ”testatavas ehk siis, ĂŒhiskondlikult heakskiidetud ja nn. tavadekohases tegevuses. MĂ”ned ei suudagi iseendaga olla vĂ”i iseendaga tegeleda, ja ometi selleks on need pĂŒhade vahed ju antud.

TĂŒhjad vĂ”idud ...
Selline "veekatastroofi" tunne ... et tuleb mingi ... laine ja - vabastab maailma sellest ĂŒlearusest plahvatusohtlikuks muutunud pingest, et - siis on vĂ€hemalt mingi muu teema, mida suudetakse sĂ”nutsi seletada ja mille puhul on reageerimise ja kĂ€itumisereeglid kĂ”igile teada ja ĂŒheselt vĂ€lja kujunenud, olgu siis laeva vĂ”i lennukihukk vĂ”i looduskatastroof ...

Ja ometi :
ĂŒks huvitav lĂ”ik Eugen J Isotamme Stanislavski meetodit analĂŒĂŒsivast kirjatĂŒkist, mis mingil mÀÀral, kontekstist vĂ€ljakistuna, iseloomustab tĂ€nast seisu :

"... Elu kubiseb tseremooniatest ja ordinatsioonirituaalidest, vĂ€iksematest ja suurematest nĂ€itemĂ€ngudest ja spektaaklitest. Hommikul puhta sĂ€rgi selga panemisel on ka sotsiaalse rolliomastamise maik juures, isegi kui selle teatraalsust teadvustatakse sama vĂ€he kui mĂ”ne muu rituaali oma, mille algupĂ€ra on aja jooksul ununenud ja mis on seega muutunud argiseks vĂ”i loomulikuks. KuivĂ”rd igapĂ€evasest tegevusest saab spektaakel, sĂ”ltub vaatamisest, selle intensiivsusest, nĂ€itamise ja vaatamise teadlikustamisest ja vastavast (de)kodeerimisest sĂŒndmuse eel, jooksul, jĂ€rel. (13)
Eristan kolme peamist astet teatraalsuse igapĂ€evases esindatuses ja need mÀÀrab teadlikkus. JĂ€lgimisest teadlik olev isik kĂ€itub nii, nagu ta arvab, et ta vaatajate arvates peaks kĂ€ituma (kui eesmĂ€rgiks on heakskiit); hakkab lollitama, et mitte paljastada oma tegelikku hĂ€bi vĂ”i identiteeti; ĂŒritab vĂ€ltida jĂ€lgitud olemist, pĂ”genedes ‘lavalt’. Neutraalses tsoonis viibijad on kĂŒll ĂŒmbritsetud vĂ”imalikest pealtvaatajatest, kuid kui kellegi tegevus ei ĂŒleta uudiskĂŒnnist, siis kehtib ĂŒldine ĂŒkskĂ”iksus ja teatraalsus piirdub ainult sellise enesekontrolli mÀÀraga, mis tagab ĂŒhiskondlikult aktsepteeritud normatiivsuse avaliku korra (teiste juuresolekul viibimise korra) seisukohast. Inimene, kes on kindel, et teda ei vaadata – ta on ĂŒksi omas kodus suletud uste ja ettetĂ”mmatud kardinate taga – kĂ€itub vabalt ja ta ei nĂ€itle, vĂ€hemalt mitte teadlikult, reaalset publikut silmas pidades.(14)
See ‘ja’ on siin vajalik siduja, sest end vabalt tunda saab ka parimate sĂ”prade juures kĂŒlas olles, aga end vabalt tunda pole pĂ€ris sama mis mitte nĂ€idelda – need kaks ei esine alati tingimata koos. ..."

Kommentaare ei ole:

... me ei ole tĂ€na need, kes me olime eile - me ei ole homme need, kes me oleme tĂ€na! Ja parem oleks - kui sa ĂŒhel pĂ€eval avastad, et oled...