Üllatusi on vähe, enamasti selle maiguga, et - oleks pidanud teadma ju ... eks sa teadsid ju kah, vähemalt : oskasid arvata - lihtsalt ei usaldanud ennast.
Must we ...?
Aeg on ikkagi näidanud, et oma põrgu ja paradiisi loome me endile ise ... iseasi kui me ei ole otsustanud ülinaiivselt usaldada kedagi ...
Totralt arvatakse senini, et loomise võime on kellegil teisel, et tee eduni on ratsionaalselt arvestatud teekond ja et inimesest tehakse inimene teiste poolt ...
Välised mõjutajad, kõrvalnähud - kõige olulisem on ikka see, kuidas sa võtad vastu pakutud info või abi, kuidas sa reageerid oludele. Mis olulisim - kui kaua sa suudad oma eesmärkidest kinni pidada ja mis valemiga ... millal on lubatud valgustkartvad võtted? Kas on üldse?
Mis vahe on mantral ja manal?
Te ei mõista ju, sest te ei saa aru samamoodi sellestki, et kõigil on võrdsed võimalused ... isegi mina mõistan juba ... alguses ja lõpus oleme me kõik sarnased, järelikult vahepealne on meie teha.
Kas minu õigus on etem kui teiste oma?
Vaevalt küll, vahe on lihtsalt selles, et mina julgen ütelda sedasama, mida mõtlen - kas on see alati arukaim viis selles maailmas kuulda anda, ei ole päris kindel ... aga kumb üldse on päris maailm?
Kas sa tead kumba maailma sa hommikul ärkad?
Kas sa tead, kumb on see, mida sa silmanurgast näed?
Kas see, mis järgmiseks juhtub, on juba olnud?
Või juhtub see ainuüksi sellepärast, et sa niimoodi tead?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar