Hommikust,
vaatasin siin nüüd sotsmeedia, uudised ja lähema ümbruse varahommikuse ja puhanud pilguga üle ja pean välja ütlema, et - "miskit on mäda selles Taani riigis"!
Ikkagi.
On mingi feminismuse teema, mis ei lase inimestel elada, töötada ega hingata - et kui ära lõppevad need "7c klassi" teemad, et mehed on sead ja naised on ... mingid muud koduloomad siis edasi poetakse globaalse feminismi teema taha - alustuseks, et naine ei ole ja ei võigi olla arukas, sest ta tahab ainult võimu ... ja siis leidub vähemalt 6/10-st emast, kes seda väidet tões ja vaimus ka tõestavad...?

Miks sedapidi aga mitte vastupidi?
Ma ütleks, kui mees on ülemäära macho siis on see lihtsalt s..ta kasvatuse tulemus ... olla Mees on ikkagi midagi muud kui olla naistepeksja või psühhoterrorist...
Muidugi on võimalik olla veel gentleman või romantik 😇 aga need on juba isikuomadused väärtustena, mis Mees ise oma sisuga endast kujundab - ma arvan, ma pole ju ise selles elus mees olnud😎

Aga tagasi teemasse - kui palju on neid isasid üldse, kes lastele elus eeskujuks, toeks ja kasvatuses autoriteediks on? No, kolmandik? Ja võibolla veel kolmandik neid, kes lihtsalt tasakaalustavad oma olemasoluga emade "ülekasvatust" või "ülehoolitsust" ... või, minnalaskmist.
Siis - mida me tahame saada ühiskondlikus plaanis?
Et mees, kes tuleb kodust näägutava naise juurest, võtaks tõsiselt naiskolleegi või ükskõik millist muud emast elementi?
Ja ometi, läbi aegade, on tunne nagu naised vajaksidki neid vägivaldseid, (näiliselt) mittemidagimõistvaid, pealiskaudseid ja ükskõikseid isaseid oma ellu??
Lihtsalt selleks, et oleks lihtsam?
Et kaaslase varjus elada mingit "oma elu" ... kellele siis lõbustused ja hõlp, kellele salamisi kogutud kopikas mõne parema suutäie või ilusama eluhetke tarvis ... elupõletamisest ülima märterluseni.

Jesper Parve on oma raamatus lahanud mehe elu ja olemust ... eks too ole kirjandus, mida peaks soovitama meestelegi lugeda, naistest rääkimata.
Rõhutama peaks, et "Viiskümmend halli varjundit" ei ole kirjandus, mis väljendaks naiste elu 😀😀😀😇😇, kuigi - millegipärast selline arvamus on laialt levinud 😁😁
Mina püüan jõuda asja tuumani vaatenurgast, mis iseloomustaks või valgustaks meid inimestena ja - kaasatuna soorollidest, mitte sellest lähtuvalt.

Kui Naine on üldises maailmavaates tüüpiliselt puberteetikust bich, kes trambib jalgu - nõuab ja tahab, keelab ja käseb, rääkimata truudusetusest, ametialasest võimetusest jne., jne., jne. siis, hallooo! - see ei ole mingi feminniinne tüpaaž! Kindlasti mitte!
Võibolla on viisakas ütelda, et - meie pojad: ja tütred, loomulikult - saavad meilt meie parimad ja ka halvimad jooned...?
Niiviisi, ettevaatlikult, kedagi solvata soovimata, väljaöeldult ...😁 et siis - selliseid mehepoegi on ka ikka küll ja küll.
Ja ometi, põhiliseks "kasvatuse" edastajaks järelpõlvele on ikkagi ema ... kõige olulisem naine iga inimese elus, niivõrd kuivõrd nad seda on õigustanud.
Kas siinkohal ei teki mõttepausi?

Aga päriselt - kuhu me jõudsimegi? - teemast võiks ju tuua mitmeid näiteid erinevatel tasanditel ja arutada detailsuseni, ent kiire kokkuvõttena : kui sa ei hinda inimest enese kõrval siis ... mis sa üldse tahad saada siis?
Äärmusest äärmusesse jälle - kui naised/tüdrukud ei julge ütelda EI viiel miljonil erineval põhjusel a la : hirm füüsilise vägivalla ees või kartus kedagi solvata, näiteks siis meestega on sama seis, uskuge või mitte ... kuni välja selleni, et EI ei ütelda lihtsal ellujäämise või kasusaamise põhjusel...
Me kõik oleme inimesed ... enne soorolli sisseelamist.
Kui sa halvustad oma kaaslast või kolleegi või ... soolisest seisukohast lähtuvalt siis lendab sama vastu ja selline saab olema sinu maailm ja sellise ühiskonna me loome endale ise - mitte et, pole millegi üle kaevata, vaid : muudame palun oma suhtumist teistesse, elulist kibestumist jagada ei ole õigus ka vanemal põlvkonnal - ei ole elutarkus see, mis mürgitab maailma ...
Mingem ja mõelgem, midagi head ja ilusat - adekvaatse hinnanguna, mitte ülepingutatud komplimendina ... võiks me ju oma lähimate ja lähemate inimeste kohta ikka leida.