Täna vaatasin lumemarja-põõsast - kodus, Nõmmel, oli see nagu umbrohi igal pool, osa kohalikust miljööst ja kodutundest. Nagu polegi varem kusagil niimoodi märganud ... võibolla, nagu enamus asju lapsepõlvest - kui neid on olnud su ümber küll ja liiast siis hiljem on neist lihtsalt selline küllastumus, et sa ei märkagi ... nagu paljud oma ligimesi unustavad 😳

Igatahes, ma mõtlesin et - mis kuri viga minu küljes on, et ma kohe mittekuidagi minevikust lahti ei saa ...?
Et nagu loogiline oleks, et kui inimesed suureks kasvavad siis titeea solvumised peaks mööda minema ja haiget saamistest peaks üle olema ?
Aga ei ole ju nii?
Ehk siis, et täiskasvanud võiks oma ebaõnnestumistest kaine mõistusega üle saada ... vähemalt siis mõni osapool asjadest siis?
Aga jällegi ... päris raske ka, kui tagajärjed aiva kestavad ja kestavad ...
Näiteks meestel peab vist ikka väga tugev närv ja hea huumorimeel olema, kui enamust neist alalõppemata pangaautomaadi asemel tarbitakse 😂😂😂😂 sest näe, väga paljud on sellest lihtsalt üle ja isegi ei hala 😎
Ma tahaks ka omale selliseid närve ... et naiste korraldatud jamadest üle olla 😎😎😎😎😎😎😎
Aga ei saa.
Ja minevik aiva ründab, siga-salakavalalt ...
Ilmselt niikua, kuni olevik pole end resoluutselt kehtestanud ... 😇

Järeldus siis?
Ilusat olevikku!