Kuidagi juhtus nii, et eile läks mõtete lahkamine pikemalt ja toetust ja head sõna tuli avalikkusest veel hommikulgi ... mis minu maailmale omakorda veel paar ringi peale on teinud ... 🌹
Ma praegu mõtlen et ... kas alati peab vastu maad tuhandeks killuks lendama, et oleks ikka see tunne, et sa oled ikka elus ja et märgata enda kõrval olevaid inimesi?
Ja see ei ole sajandi parim mõte ...
Selle asemel olen tänulik, et minu kõrval on siiski üksjagu inimesi, kes näevad, et ma olen vähemalt olemas.
Inimesi, kes toetavad või juhatavad...
Ja meepurgi leidsin majapidamise pealt üles, nii et - stop stressamisele ❤ !