Tuli selline mõte, et vanadus peaks olema inimesel sama ilus ja rahulik nagu sügis on looduses ...
Mitte lootusetus, vaid tõsiseltvõetav fakt, et - "päästa" ei ole enam midagi, asjad on nagu on ja on nii palju, mille üle olla tänulik, õnnelik või meeldivalt üllatunud, et näe, mis lõpuks välja tuli ... ?
Ei kus mina tean ... 😇
Aga ma mõtlen, et ikka peab olema aega see kõik siin rahulikult ja rahumeelselt kokku võtta, rahu teha, iseendaga, sest päevade lõpuks : ei ole enam üldse oluline, kui palju on sul asju või kui suur on su tutvusringkond.
Lahkudes on kõik võrdsed, võitjaid ja kaotajaid ei ole.
Oluline on see, et sa oled rahul sellega, mis sa jõudsid ja annad endale andeks, mida ei jõudnudki ... Vist, ma arvan.

Aga eks seda me näe veel 😀😀 peaasi, et midagi pooleli või lõpetamata ei jää 😎

Sügis on ilus ! 🐞🍀