Reede

Mõni päev koha algab teadmisega, et see lihtsalt tuleb üle elada.
Kogemus aga näitab, et taolised rasked ja enda kokkuvõtmist nõudvad päevad lõppevad enamasti etemini kui paremateks planeeritud ...

. . .

Juba vanad indiaanlased teadsid - kui läeb liiga vaikseks siis järgmiseks tuleb Ullumaja ...

Kadukas.

Õppigem päriselt hindama hetki, kui "midagi ei toimu" siis - midagi meie ümber, mida võiks nimetada sündmuseks, situatsiooniks : tehislikult tekitatud ehk inimese loodud olukorraks, mis otseselt võiks meie Mina või meie asjaarvamisi ehk päevaplaane mõjutada.
Väljastpoolt sissepoole.

On taolisi hetki - enamus nimetab : igaaav!

Need hetked on aga vast ainus vabadus meie Minale.
Need on need hetked, kui ei pea end vägisi "tasakaalustama" ehk siis emakeeli - end väevõimuga rahulikuks sundida, et mitte plahvatada, mitte märatseda, asju lõhkuda, alla anda. Et keegi sinu kõrval arvaks, et oled ikka jummala tüüne tüüp ...
Need on ka need hetked, kui osanud olla rahus, on võimalik oma Minal ka pead tõsta ja pisut areneda - mitte planeerides järgmist ametikõrgendust või palgatõusu ehk hoopis uue mööbli soetamist või järgmist pesupäeva ... ma mõtlesin, areneda.

Kolmapäev.

Infot on korraga nii palju - terve ööpäeva oleks nagu suur emotsioonilainetus ... ja üsna emotsioonitult tegelikult ... lihtsalt üksjagu erinevaid emotsioone - seinast seina ja tegelikult üle seina ...
Mõtteid, mis üksteise järel näivad paika loksuvat või siis ideid, mis end enesekindlalt teostuse järjekorras esiritta seavad ... suhted, läbisaamine ja -saamatus kindlustavad positsioone ...

Oleks olnud enne hetk, et kirjeid tähendada, oleks võinud mõtlematult pika romaani seinale panna ... hea, et kurvad ehk ka ülemeelikud mõtted kirjavalgust ei näe vaid tühisemad neist saavad jäädvustamatult tolmuks pudeneda ja asetuda sinna, kus nad enam kedagi ei häiri.
Homme on Kaduneljapäev.

Õige -

- sõna jõud.
Väga õige märkus.
Veelgi tähelepanelikumalt tuleks jälgida seda vada, mis huultelt maha mullitab ...

... aga kui hinges ikka okas ringi keerab, et miks mitte KÕIK ei pea oma sõnu jälgima ning kuni on raske tunnistada, et igaühele on antud oma mõõdu järele, et raskeid ülesandeid antakse neile, kes suudavad neid lahendada ja et iga lahendatu on lõpuks päris lihtne, sest muidu ei oleks sel lahendust ...
Vale vaatenurk - tegelikult peaks asjad loomulikku rada minema, ülemõtlemata, aga kui inime on end juba päädpidi aiavahele ajanud siis tuleb ka see kiunatus ...

Hiljuti oli teemaks eraklus - on olnud aega seedida - siis, iseoma mõtete üle.
Selline tunne, et ega ei saagi midagi välja süljata enne, kui pole viis korda läbi mälunud ...
Vahest aitab, vahest läeb liiaks.

Ent eks eraklus ole ka abiks oma mõtete ja suundade sirgeks sirutamisel, tegelikult peaks olema võimalik, ehk siis - enesekindlust igalühel end neist lahti rebida, kes sinu mõtteid äratuntavalt eiravad ehk suunata suudavad, kelle küljest see "karjamentaliteet" külge haagib - ei ole just viisakas mõtteavaldus ent ka see on erakluse pluss, et saad end väljendada, pelgamata mõne lühinägeliku esteedi põhjendamatut meelepaha, mille aluseks on tühjad klišeed : "Nii pole kombeks!", "Nii pole Normaalne!", "Aga kõik teised nii ei arva!" ...

Näed jälle kiskus vahutama - seda meelepaha toimuda saanud ülekohtu ees minu sees ikka jagub - ja ometi ma tean, et umbrohtu ei ole mõtet kasta.

Õnn.

Õnn võib olla vahest nii õnnelik, et sa ei oskagi seda endale tahta.
Vahest on pikalt oodatud edu see, mida sa lõpuks ikkagi hinnata ei oska.
Õnn võib lämmatada, õnn võib hirmutada - üks vale sõna ja ta on jälle läinud ...

Mis hea pärast me siis igatseme selle järele, millest järgmisel hetkel ei tea, kuis vabaneda?
Ehk palume kogu südamest endile olukordi, mis asetavad meile ülemääraseid kohustusi ...
Kohustusi, mida me ei jaksa või ei julge kanda.

Ja mis õnn see üldse on kui pead seda enam teiste soovidega arvestama?
Aga ometi tahad ja soovid enesele kõike head ning pisarsilmi unehakul palud enesele killukest õnne sestsinase päikese ja kuu all ...
Ma olen alati arvanud, et inime üks arutu olevus on ... !

Hmm ...

Villy Paimets "huvitav, kas kõik need, kes kiirlaenufirmasid röövellikes intressides süüdistavad, pole kunagi kohvikus käinud ja nt tassi kohvi ostnud? juurdehindlus läheneb 1000protsendile..."

"mis ma tegelt tahtsin selle postitusega öelda - arvutamine ei tule kunagi kahjuks. lihtlabane vihkamine aga küll."

Näed siis - inimesed siiski teevad vahet. Ühed on need, kes mõistavad, et pelk "mahategemine" ja vihkamine midagi elule juurde ei anna - teised, kes suure lõuaga loevad asju õigeteks ja valedeks. Kellel on aega jälgida, kas miski on normaalne või mitte ... ja ikka ja ainult oma mätta otsast.

No, ja seda teen ma ju ka!
Kas pole õige koht võtta vastu iseenese kriitika iseenese vastu, kes sa üritada liigitada inmkonda endale sobivateks ja mitte sobivateks? Prouased?!

Aga kas pole siin siiski tegemist vastureaktsiooniga - õigustaks ma ennast poolihääli ?
Sest üks asi on avalikkuse ees end mätta otsa istutada ja lasta ennast õigemaist õigemaks nimetada - teine, kui omaette nurga taga sisised ja visised ja välja elad ... oojaa, ja mis neist nukatakka ussitajatest siis ka lausuda on?! Inimesed, kes üritavad ära olla ja elus püsida ning "kodurahu" nimel ehk siis hoopis hõlpsama elu nimel, no, et ei peaks kellegagi tülli minema ega aega ja närvi raiskama oma õiguste kaitsmiseks, sest "saab ju nii ka hakkama" ja "alati on ju nii olnud" - annavad lahkelt ära oma õigused ja eiravad ise neid kaitsvaid seadusi. Või ehk inimesed, kes püüdlikult üritavad endast jätta muljet, et nad on keegi teine, mitte see, kes tegelikult ...

Tegelikult mind ei huvita, mis need inimesed kõik endast arvavad. Selge on see, et kus emotsioon möllama hakkab on mingi põletik ehk mädanik sees ja hoolega tuleb jälgida, kas kaks kõva kivi üksteisel nurki maha lihvivad või on tõesti tarvidus minna tulekahju kustutama ... ja kui siis ikka nii, et ise viga ei saaks. Ent mitte viga saades on lausa võimatu üritada ära elada ... kõige rohkem teeb inimene ise endale haiget.

Mind huvitab tegelikult hoopis - kes mina olen. Kahjuks ei ole muud moodust - kas siis minu arenematuse või nö. saavutustevaesuse tõttu - et pean leidma vastuse end üldsuse taustal võrreldes teiste "oma kasti" kodanikega. Tobe. Enesestmõistetavalt.
Miks mulle seda vaja on? Ega ei olegi. Võibolla tuleneb see vastutusest järeltulevate põlvede ees? Et kui sa oled niigi oma maailmavaatega opositsioonis, kusagil kaugemas nurgas nagu sotsiaaldemokraadid või veel kaugemal, nagu rojalistid - siis pead sa põhjuse oma järeltulijatele arusaadavalt põhjendama. Mitte labaselt, et "olen vaene aga uhke", mis tõlgituna tähendab, et olen abitu ja seejuures saamatu ning tegelikult olengi kõigele käega löönud. Et "mul on ükskõik Teie arvamusest aga ikkagi ajan oma nina vastu vihma püsti, et Te ikka näeksite minu räbalais uhkust ...!"
Nii ei lähe mitte ... võibolla eelmisel sajandil oli taoline suhtumine "kõva sõna".

Täna mitte.
Miks? Sest see ei anna elule midagi juurde. See on pigem seisak, taandareng, õigustus unistustest loobumisele aga inimene ilma unistusteta on surnud inimene.
Ma ei taha olla asi ja ma ei ole seda kunagi ka olnud. See on üks, mis kindel.

Minule, teistele ilmselt mitte.
Ja jumal nendega ...

. . .

Ma ei ole oma postitustes otsekohene?
Loomulikult - inimesed tahavad ju, et sa neile puust ja punaseks ette ütled, et miks ja milleks sa üldse oma jura ajad. Ilmselt seepärast, et miski mind häirib?
Mind häirib, et palumata ja pühendumatud arvamusliidrid kujundavad üldist maailmavaadet selle järele nagu nende poole pealt paistab. Et asjade ja olukordade kohta võtavad sõna inimesed, kes pole nendega kunagi kokku puutunud. Ei saa seletada, millise labidaga on kergem, lihtsam või mugavam maad kaevata, kui sa pole kunagi labidat käeski hoidnud või oled sellega paar minutit vaid poosetanud! Näiteks.
Mind häirib, et on inimesi, kes ei võitle oma õiguste eest ja on inimesi, kes lihtsalt võtavad tugevama õigusega kõikvõimalikud õigused. Ma ütlesin "tugevama"? Vabandust, võibolla naglama? Sest enamasti, kes pistab nina vastu su nägu ja sind isiklikult alandades ja mõnitades sind paika hakkab panema on mees, võibolla ka naine, kes ise on hirmust hell teiste inimeste arvamuste, ütlemiste, hääle tõstmise ja noh, rääkimata vaimse või füüsilise väärkohtlemise ees ning siis nad kasutavadki võimalust, et "parim kaitse on rünnak". Ja siis on hulk inimesi, kes arvavad, et kes kõvemini röögib sellel on õigus. Kes raha lehvitab - saab kõik. Ja siis need, kelle hulka kuulun mina, kes ei vaevu reageerima. No ja mul on piinlik enese pärast aga see mind enam ei aita ju.
Ja see kõik häirib mind. Täna.
Homme on uus päev.

Mõtteid.

Täielikult aus olla on ka üks rasketest asjadest.
Mitte sugugi selle pärast, et aus olles võid "sinisilmsetele" või muidu eluvõõrastele inimestele haiget teha ... seda ka, loomulikult aga mitte ainult. Pigem sellepärast, et see lihtsalt ei toimi. Võibolla pole see loodusest nii ette nähtudki? Rebane ei saa kõhtu täis, kui ta mõnd lolli looma üle ei kavalda ...?

No lähen ütlen kellegile, et tema "kullakallis" selja taga nõmetseb ja oma vabatahtlikult valitud paarilist maha teeb - mis sellest välja tuleb? Üks on pisarais, teine salgab ja kõige halvem inimene olen mina.
Miks ma seda üldse peaksin tegema? Mis mina sellest saan?
Aga ei saagi ju - ainult, et tavaliselt mina kuulan nendesamade inimeste suust, kuidas ma peaksin ise õigesti elama.
Mis on õige ja mis vale.
Kättemaks? Olgu ...

No, just saatsin ühe kodaniku jälle pikemale orbiidile, seletasin, et mind pole ja ei tule ja umbes, et ei saagi olema ... Normaalne, eks? No kuidas kellegile. Minu enesetunnet küll ei kergita teadmine, et olen olnud sunnitud inimesele valetama lihtsalt sellepärast, et ta, raip, muidu aru ei saa. Mis ma sellest saan? Rahu? Vaikust? Pigem küll halva enesetunde.

Sellest järeldame, et mitte maailm pole kehv koht elamiseks vaid, et inime ise on sutsu sita loomuga. Küll ma püüan enese ümber luua piiri, kus asjadest, mis nõuaksid valetamist - lihtsalt ei räägita. Ma ei usu, et see oleks võrdväärne alternatiiv aususele ent kuni pole selge, ega äkki ausus ei ole mingi liigselt ülehinnatud saavutus, las olla vähemalt niigi.
... no ja kuda sa saad aus olla, kui on kevad ja kiimane kodakondne sulle lööpadi-lööpadi jälle mõne nurga pealt külge hakkab ?

Siinkohal, muuseas, täpsustagem - elukogenumad peavad mind foobikuks ja ei leia midagi halba seltskondlikes naljades ja vabas suhtlemises.
Mina leian, et kindlasti ei ole ma mingi foobik, ent ka suure raha eest või ka täitsa muidu ei ole minul mingit tarvidust kellegi odavate kõrtsinaljade, pealesunnitud suhtlemise või sisutühjade sotsiaalse suhtlemise nime all tuntud väljenduste edastamise või vahetamise järele. Ja jumalauta, kui keegi oma käsa enda ligi hoida ei suuda! Ma ei ole mingi koduloom, et minu sümpaatia saavutamiseks tuleks mind kõrva tagant või ... kusagilt mujalt sügada.

...

Hetk tagasi väisas minu töömaastikku "Vana Kooli Kodanik" - juba õhust on tunda, kuidas kevad hakkab inimeste päid vaikselt segi ajama ... Viks ja viisakas inime tundis huvi minu pereseisu ja huvitatuse suhtes, vabandas ja lõpetas teema. Küsimused esitati soliidses toonis ning täiskasvanule kohaselt - mind alandamata, ennast ülendamata, viisakalt.
Jah, aitähh huvi tundmast - pean inimesest lugu (ka isikliku huvi puudumisel) ning suudan hiljemgi vabalt suhelda ning lävida - aga mitte nii, et pärast kisu viis kilomeetrit tatti kõrvast välja, mõtle millist tänavat sa enam edaspidi kulgemiseks ei või kasutada ning eneseväärikuse taastamiseks pead midagi drastilist ette võtma ...

Mida saad sina hing inimeselt tahtagi, kui üks emotsioon ajab taga veel eelmise lainetust? Kui raske on kuulata samal ajal kui kõrvus veri või hoopis oma jutumulin kohiseb?
Inimesi peaks õpetatama maast madalast keskenduma ja mitte edunumbritele või "tubli" olemisele, vaid elule enesele. Kuidas sa tead kuhu astuda, kui sa ei näe, ei kuule ja ei oska kumbagi tundmist tahtagi?

Samal ajal võib ju vaielda - kas alandlikkus ja vaikiolek on siiski voorused või pigem õigustus elus mitte läbilöömisele?
No kuidas võtta, ma arvan, siiski, et kellele on häält ja närvi antud, las see lõugab ja lärmab ja võitleb oma õiguste eest ... aga kui oma südames oled rahul sellega, et ülekohtuse teod saavad tagasi mõõdetud tema mõõdupuu, mitte sinu käte läbi ... on see liiga abstraktne mõtteviis? Õigustus saamatusele jällegi? Aga ei saa ju elus vältida vältimatut ja kui saadki otsese "löögi" eest kõrvale siis hele laks käib ikka ära. Ma arvan, et pimedad on need ehk on see "pimedus" neile kõrgemalt kaasa antud, kes endiselt leiavad, et nad saavad enda edu lihtsalt liiva alt välja kaevata, selle eest lõivu tasumata, tänulik olemata. Aga see jälle ei ole ju enam minu probleem - see on nende elu ja nende saatus, mille üle ei peaks isegi arvama ... ent inimesele meeldib end kõrvutada, oma vigasid, oma voorusi, sest teisiti ei oska ta end kuidagi hinnata. Nagu üksinda ei paistaks ta kusagilt välja, nagu kukk sitahunniku otsas.

Kui raske on ikkagi astuda oma "karbist" välja, ja mis huvitav - elu näitab, et mida enam sa püüad, seda suuremad takistused su teele tulevad. Jällegi võiks võrrelda sellega, kuis palutakse saavutada mõistus ja hakata maailma ehk enda elu tasakaalustama ... palutakse, anna vabaks, mis omakorda tähendab kümneid imetarkasid protseduure ja posimisi - võibolla sealt kusagilt vaatenurgast see isegi toimib, ei või ju iial teada aga tegelikult on ju vabaks andmine just see, et ei peaks hakkama midagi vägisi tasakaalustama?! Et looduses, ja see on meie tegelik maailm ja elukeskkond, on kõik juba paigas. Olgugi, et oleme asjad sassi ajanud sellega, et vesi tuleb kraanist ja soe seinast ... kui olla selle üle tänulik, et nii on ja mitte võtta seda kõike enesestmõistetavana? Vaata palju Ameerikas kodanikke kooleb, üllatusest, et lumi tuli maha või et kolm tundi pole majas elektrit ... millise tuima järjepidevusega aga ehitatakse kodusid orgu, kus ilmselgelt muda ehk lumelaviinidest ei pääse.
See ei ole mingi parateema - see, et me idioodi järjekindlusega peame end looduse kuningateks, teistest paremateks ja leiame end olevat tulnud siia ilma elama üks kord ja võtma sellest kõike - sellest sõltub meie igapäevane elu, sellele on üles ehitatud psühholoogia, ühiskonnanormid ja muu tsivilisatsiooni juurde kuuluv vidin. Sellest algab see, kuidas me kohtleme inimest enese kõrval ja kuidas tunneme me end oma kohas ja kehas ...

Sõbrapäev.

No ei ole ikka küll - algselt oli see ikkagi armunute ja kihlunute päev, St.Valentine Day. Siis sai sellest koolilaste sõbra päev ning täna on ta siis selline äraleierdatud Teeme-lühema-tööpäeva-ja-võtame-õhtul-viina päev ...
No jumalauta, kas tõesti elu keskklassis on siis nii üüratul igav, et kogu eluring käib tähtpäevast tähtpäevani ?! No võib-olla on minu frustratsioon siinkohal ka suisa kohatu, sest eks muistegi elati ikka : kolm nädalat pööripäevani ja sealt edasi kuus nädalat ... päevani. Sel ajal aga määratleti selle ajaarvamise järele ka tegusid ja toiminguid, jälgiti ilma ja loomkarja arenemist - aga täna? Pudelist pudelini. No sõltuvus on veel hea vabandus aga lihtsalt, pidu? Pidu katku ajal? Või üle katku? Või tühi aja ja energia raisk?
No minu emotsioonid on laes, muidugi, sest sellal kui mina olen viisakalt valmis suvaliste tähtpäevade puhul õnnitlema ja õnnitlusi taluma siis minu oma arvamus ei leia kõlapinda vaid hakatakse viisakas vormis "üle-võlli" ajama ... Oi, minu direktor ükskord päris, miks minu käitumine on üle-võlli, et on sel ka põhjus - ma nimelt haukusin ja iroonitsesin sihilikult -  aga kuidas nõnda haritud ja arenguvõimeline inimene ei näe, mis tema kõrval toimub ja kuidas "üle-võlli", suunaga minu poole juba aastaid topeltringe teeb? ... No vot, nii on nende erinevate inimeste erinevate arvamustega - kui ühiskond on otsustanud, et "sina oled minu Sõber!" siis nii on. Kui üldsus on arvestanud, et on pidu ja panemine siis - kurat, mis sa vaidled! Aga kui sina soovid vaikset õhtut või ei evi tähtpäevade puhul piisavalt emotsioone, et ikka "uhhtõi ja ahhtõi!", siis oled sa jobu. Jopski. Ja nii on.
Ja Sõbrapäev ikkagi.
Hommikul juubeldavad ja kaisutavad ja õnnitlevad, lõunaks võtab tüdimus suu kõveraks ja õhtuks jõutakse käia nuka taga "tervist" võtmas ning hakatakse sihikindlalt kodu poole viilima - iga minut, ei iga sekund loeb. Ma ütlesin küll, et mu meelest on neil ja minul vähemalt iga nädala reedel pühad - ikkagi nädala viimane Reede - aga mis sa ikka kobised.

Ja mis värk on inimestel selle "kodujooksuga"??
Ma olen ikka päris pikalt tööinimese põlve pidanud aga ikka ei taipa. Lihttööline veel on päeva lõpuks väsinud ja pigem tõmbab 5 minutit kauem neutraalsel pinnal hinge, kui just võidujooks ühistranspordiga pole olulisem ... aga see ülem töölisklass, kesklass ja juhtkond - saaks ainult koju! Sõidavad väravas kasvõi üksteisest üle, et minutike varem liiklusesse sukelduda, et ise iseendale ummik korraldada ? No ei saa varem koju kui kõik ühel hetkel maantee hõivavad ... ma olen muidugi ka kõigest naine ega mul loogilist mõtlemist ei tohi olla ...
Aga vaatame edasi - pealtnäha mõistlik ja arenguvõimeline inimene : ei võta tasuvat tööpakkumist vastu ja - ainuüksi selle pärast, et jõuaks siis pool tundi hiljem koju ?!?!?! Ma olen ikka päris rumal ... Hea küll, selle pool tundi kulutaks ta pigem haltuurale, millega teeniks kõvasti rohkem ning kõrvutades transpordile kulutatud aja ja rahaga oleks seis tugevas plussis aga - ta ju ei tee seda haltuurat. Ta ei ole nii või naa plussis. What the point?

Loomulikult ei pea kõik keerlema ümber raha - oi, selle üle võiks pikalt arutleda - aga siis ei pea ju ka kinni pidama sellistest eelarvamustest, et "sõitma peab HEA autoga, sest mis inimesed muidu mõtlevad ..." või, et "positsioon teeb inimesest inimese ...". Vot miski siin ei klapi. Ma olen ennegi avastanud, et inimesed, kes täpselt teavad, kuidas elada ja mida teha, ise oma ettekirjutustest kinni ei pea. Seepärast ma püüangi inimesi mitte kritiseerida, vaid nende abil enda nö. valukohti leida ... ja neid ikka on ... aga no, mida ei mõista - seda ei mõista ja huvitav on, et keegi ei suuda oma tegevust ega seisukohti põhjendada. Mitte, et peaks, lausa - aga miks mina pean ? Jõuame järeldusele, et autoriteedi puudumises on süüdi ainult inimene ise. Õiglane. Aga kas solvangute, hääle tõstmise (et mitte nimetada hüsteeriliseks röökimiseks), salasepitsuste ja raha maksmisega saavutatud autoriteet on midagi väärt? Üldse?

Kibestunud mutt olen. Võimalik. Vanust ka nii palju.
Häbenematult võiksin maha teha kõiki neid, kes on minust nooremad, edukamad või õnnelikumad ehk siis teerulliga üle sõita neist, kes on palju vähem edukad ehk niigi nähtamatud ... hull lugu on aga, et neid õnnelikke ja edukaid ei näigi niiväga olevat ja nähtamatute järele oma näppu surkida ei näi ammugi praktiline tegevus olevat.
Üks rõõm elus vähem jälle.
Või ma siis ei oska, või ei taha lihtsalt - lühidalt, ohmu.

2014.

Näe, tahtsin just hakata kurtma ja kiruma jällegi, kuidas see itivärk ja ajumaht kuidagi kokku ei sobi aga - hea tahtmise korral on võimalik ka minevik tagurpidi kaevata ... vot siis - ei peagi nullist alustama.