ÖÖ.

Ma olen ohtlik.

Tahaks küüned ja hambad lüüa inimese sisse, kellest õhkab kindlameelsust ja turvatunnet.
Vaimus tahaks rebida kildhaaval hammastega tükke temast, kui selline inimene lähikonnas leiduks - soost, vanusest ja seisusest hoolimata ... tahaks toituda ... kosuda ... ennast jalule upitada ja siis oma "kesta" tagasi pugeda - rahunenult, naeratades ja enesekindlana.

Õnneks selliseid inimesi meie ümber ei ole.
Minu ümber kindlasti mitte.
Mitte käeulatuses ...

Ma ei alanda ega alahinda teiste olemust, mis minu omast suurt ei erinegi.
Ma ei nõua välist tuge kui see ei tule siirast südamest või tagamõtteta ...
Ma olen lihtsalt kurb, et tundvalt igikaua kestnud /nälg/ on muutnud mind murdjaks, kus võin hammustada toitvat kätt ehk lausa süütut kõrvalseisjat.

Hala.
Ise seisan siin põlvini mudas, sügavad hambajäljed säärtel, seljal ja kaelal ... - kas ometi on minu kord end kokku võtta ja kari murda?!
Endale.

Segadus

on tegelikult sama tänuväärt kui palaviku põdemine.
Segadus eeldab, et midagi toimub ent, enne koitu on ikka kõige pimedam ...
Segadus inimeses ei saa tekkida kui mõte ei liigu, /kuivikud/ täidavad käske ja järgivad reegleid - seda ei panda neile pahaks, see on nende elu - isegi kui tekib segadus, nad lahterdavad, registreerivad ja hülgavad selle oma elust märkamatult, nagu oleks palavikku alandavaid tablette tarbinud ...

Inimesi häirib segadusse sattumine vaid seeläbi, et ühiskonnas pole sellise sagedusega suurusele kohta, aega ega ruumi - siin peaks olema hetk, et istud maha ning ootad selginemist, tormamata oma jäärapäisuses vastu järgmist kivimüüri ... seda aega pole meile antud, kui sa seda ise ei leia siis oledki /võrgus/!

Segadusega käib kaasas alaväärsuskompleks, mis mõnitab meie suutmatust olukordi näpunipsuga lahendada, ent /asjad/ ongi segi, et sa neid väevõimuga oma aru järele lahendama ei tükiks kui neil on märk laheneda iseenesest teisiti ehk avada teisi võimalusi lahendustele ... kas keegi meist on päris kindlalt sündinud siia ilma konduktoriks või komandandiks lootuses kõikvõimsana kõike hetkega lahendada, lõpetada, hinnata ja taibata?
Arutu soov, ent see arutus on meie igapäevane elustaadium, kus me unustame, et me ei ole maailmas üksi ning enam kui pooled /kohustustest/ oleme ise endi kukile koormanud : palumata, küsimata, ennekõike - vajaduseta.

Lihtsalt

- ei ole see päev, tuule suund, õhu niiskuseprotsent, vaimne valmisolek ... pilt minu seinal liigub ja hingab, lainetab  ja elab ... hullumeelsus - aga see ka ei saabu ...
Kõige kohutavam on ootamine.
Mis omakorda määratleb vaimse ebaküpsuse - milleks kogu aeg käia kontrollimas, aga nüüd? aga nüüd? võibolla nüüd ...?
Ja mis me sellest siis saame ehk mis sellest paremaks läheb, kui me suudame oma olukorda analüüsida, olekut diagnoosida ja olmega arvestada?

Kasvamiseprotsess. Miski venib liig välja, miski on veel välja kasvamata ... märkamatult kõik jalle tasandub ja tasakaalustub ... on's keegi mõistnud, et kasvamine võiks valus olla? Sisemine kui ka välimine?
Vananemine on samaaegu kasvamine kui kärbumine - see on küpsemine - ja valus, loomulikult.
Arutult raisatud aeg Olemise peale, see on eriti valus.

Võibolla ongi neil lihtsam, kes ei mõista ajalikkust  - klammerduvad asjade külge : vähemalt on mingi pidepunkt, kasvõi niikaua kui neid on.
Ja siin kõneleb jälle Kadedus - kellegil midagi on.

Matemaatilise võrrandina lahendades peaks selguma, et järelikult Tundmatu ehk Puuduv antud olukorras ... ongi see, mis on puudu ... tõene vastus - seda enam, et puudujale ka parema tahtmise korral väärtust, suurust ega nime ei mõista anda - eks ole inimloomal alatasa millestki puudu ju ... mõni täidab selle tühimiku, nagu nimetatud - asjadega, keegi väänab emotsioone parajaks täiteks ... ometi on väidetud, et Loodus ei salli tühja kohta, mis muudab kohe võrrandi ebastabiilseks : midagi peab muutuma, midagi peab muutma, et võrrand tasakaalustuks ilma Tundmatuta, teadmatuseta ... aga Muutuja võetakse tavaliselt "õhust", tiritakse välja "lambist", imetakse "pliiatsist" - ometi reeglitekohaselt pannakse kehtima...

Kas seda me siis tahamegi? Reegleid, piire, piiranguid, mis välistaksid Tundmatu ja teeksid elu korrapäraseks, ettearvatavaks, kindlamaks läbi reegli- ja korrapärasuse?

Suletud ring? Topelt, nagu lõpmatus?

Aga alati on olemas ebareeglipärasus, mis tegelikult - ainult kinnitab reeglit. Alati jäetakse tagavaraväljapääs, ehitatakse varuuks, alati on võimalik rajalt kõrvale kaldudes leida teine tee - võibolla parem, võibolla mitte, võibolla vastandsuunaline ... kes on üldse ütelnud, et kõik peavad Peateele mahtuma ja trügima ja pürgima ?!

Võimalusi alati on - peab olema, see on Lootus. Lootus annab Unistused.
Inimene ilma unistusteta on samahea, kui olematu : on see Fakt?

Hästi ...

... haige, kui kogu elu läheb kulutamiseks teravatele emotsioonidele, suguelule ja söögile ... mitte elamisele ehk ka lihtsalt tegudele, kasvõi ilma tagamõtte või saavutuseta ... väsitav.
Ma saan aru muidugi, et oleme loomad põhiülesandega paljuneda - aga siis pole tarvis puhuda arengust, arengutasemest ega liigitada inimei arengugruppidesse ... loll, lollim, kõige mõttetum ...

Kilde ...

"Kõige parem kaitse on see, kui lased asjad lahti. Isegi rünnakud. Kui tunned, et keegi sind ahistab, on see järjekordne proovilepanek, rünnak ego pihta. Ego on hea töövahend. Õppetund on selles, et tuleb muutuda paindlikumaks, sallivamaks, mõistvamaks ja teadlikumaks oma tõelisest Minast. Tõde on selles et tõeline Sina pole ego ega keha! Sina Oled. Sa ei saa olematta olla. Ja see mis on seotud kaduvusega pole ka tõeline Sina. Aga need teadmised ei tulegi kohe.....plaksuga....see võib võtta aega paljusid maiseid elusid." MR.

Jah, on nii ... tehakse ikka arukaid inimesi ... konkreetsed.

Väljavõte minu "õhust püütust" ... :

" ... , oluline on leida erinevaid vaatekohti ning sulatada see Üheks Suureks - vist. Sest tegelikult me oleme ju siin Üks, sama palju kui me kõik oleme Üksi? Et igaühes meis on tükike Üldsust - Jumalat, nagu nimetatakse - aga mitte seepärast, et meid eraldada, mitte seepärast, et üks ei suudaks kanda "Jumala kannatusi" või "tarkust" vaid ehk pigem seepärast, et kildhaaval rikastada seda Üldist - "Jumala hinge", mis ei ole midagi muud kui me kõik kokku. Me olemegi kõik kokku üks organism ja nagu kellegil on kõhuvalu või haige näpp, nii eristuvad - võibolla ainult meile mittevastuvõetavad inimesed - haigete kohtadena üldises Organismis, mida samuti kui inimest ennast ei saa minna jõuga ravima muutes tema nägu ja olemust vaid ta peab ... teoreetiliselt võiks paraneda ... ravida end või, lihtsalt hakata end hästi tundma üldise tervendava keskkonna mõjul a la terves kehas terve vaim ... ? et see ei eeldaks kellegi olemuse kategoorilist ümberpöördumist, veel vähem jõuga ümber pööramist, muutmist teiseks inimeseks vaid, et Üldsus eeldatatavalt oleks terve mõtlemisega ... "mass", suurus, olem, mis oma elujõu ja elujõulisuse so. terve - füüsiliselt ja vaimselt - olemisega suudaks iseravida oma nõrgemaid rakke, lülisid, osasid."

... sel hetkel tundus see õige ... aga mitte praegu - on kerge mõista valesti Ühisust ja Üksindust. Üksikisend siiski peab ju iseeneses, ehk siis üksi enesega olema niivõrd terve, et saaks klappida teistega koos ühisosa moodustama ... ?

**********************************************

Tegelikult on raske midagi mõistlikku kirja panna, kui kõik on hammastega närvi otsas kinni - oi, kuidas ma ei salli kevadet ... või inimesi kevadel ... ise aru ei saa et oma pealetükkiva omandiihaga teevad mulle ainult haiget ...
No, mis ma olen siis selline tossike ... aga näe, teised jälle leiavad, et oled liigagi iseteadlik ja iseseisev.

Ei saa keskenduda kui aeg "lendab" - kui eelmise hetke mõte on järgmisel kehtetu - võibolla oligi mõttetu ... ja aeg on paigal aga ise oled lasknud end jälle kuristiku servale sättida ... Bull-eggs!

Kahjuks ma ei saa kivi alla peitu minna, ei ajaaukude ega inimeste painavate mõtete eest ... seega, mis ei tapa ja ei tee tugevamaks, lihtsalt kurnab ja läheb üle lõpuks. Ja nii on.

Enesetunne.

Kõike vastu võttes võid jõuda küllastumise või üleküllastumiseni - ja mitte Sina üksi, sellega tuleb arvestada teiste inimestega suheldes : surve all kaob inimesel igasugune soov selekteerida vajalik ja mittevajalik ja ega ei teagi ju alati, mis kumbagi alajaotusesse tegelikult kuulub - nii ei saagi kellegile kunagi halvaks panna tõrjuvat loomet ehk huvitamatust ... üritan siin seista oma sõnade kõrgusel ja muuta oma mõistmine arukuseks läbi reaalse tegevuse, kasutuse ... aga ikka on hale kui näed silmanurgast seda kutsikalikku üritust endale, ja pea vägisi, tähelepanu tõmmata.
Aga ise olen ju samasugune. Haa - haa.
Tegelt pole üldse naljakas ...

Arusaamatuks jääb vaid, et miks inimesed - eriti need, kes laialt ja kõlavalt jagavad Suurt Ilmatarkust, ei mõista ülistatud Armastuse suurust ... miks seostub see koheselt omandihimu ja ahistamise ja labasustega? Võibolla on Sõna kui selline välja venitatud kui lahke naisterahva püksikumm ... aga kes seda siis niiväga ikka venitanud on, kui mitte me kõik ise? Tahtes ja tahtmatult.

... on kohe liik inimesi, klann Hulle Kübarseppasid : kuidas me küll neid nimetaks kui poleks Teda kunagi raamatusse kirjutatud?!
Minu lemmikud inimesed.
Nad on hingelt suured, nad säravad seda ise ilmselt mõistmata, kiirgavad rahu ja turvatunnet ... iga inimene peaks olema õnnest hull kui tema "sädelusraadiusesse" satub ... kõigil peaks olema vähemalt üks selline tuttavate hulgas ... aga neile ei tohi haiget teha, neid ei tohi piirata ja ahistada - nagu metslindu ei või mitte puuri toppida ...

Lihtsalt, lase vabaks.

Takt.

Õiglus on valus - kui Sa nõuad seda teistelt, pead ka ise õigluse piitsa taluma ...

Mina olen -

siin, nüüd ja praegu. Inimesed tulevad ja lähevad - kes tantsib "konnatantsu" ümber, kes üritab jalaga pihta saada - nagu kellegile on antud ... Mind leiab siit. Täna.
Homme on juba omaette päev.

Kas ...

...ma nüüd siis olen valmis?

Midagi uut, midagi vana ...

Ära alahinda enda "vaenlast" - ta võib olla Sinu parim õpetaja!

Kuidas küll ...

... mõnel inimesel käib lihtsalt, ütelda : " EI OLE OLNUD !!!" ... ja südametunnistus kohe lubab, ja kordab seda niikaua ja põikpäiselt, kuni sellest saab Tõde - temale ja tema publikule.

Minu lugupidamine - mina nii ei suuda, ei oska võibolla. Mul jääks ikka hing kipitama ... kuigi nii oleks hulka kergem ja mitmeid kordi lihtsam ära elada.

Kahe nädala kokkuvõte:

Päevi olen mõtisklenud, mida siis kirja panna - kord on liig kiire, kord liig masendav : eks ta üsna üks tuleb välja ...

"Other people rush about to get things done.

I alone am simple and accept what is offered."

Kahjuks tuleb märkida, et seni veel tuleb mul end lugeda nimistusse - other people - küll aga ma tean, mida edaspidiselt ette võtta ... ja loodetavasti ei jää see jälle pelgaks teadmiseks.

Päikest Mulle.

Reede

Mõni päev koha algab teadmisega, et see lihtsalt tuleb üle elada.
Kogemus aga näitab, et taolised rasked ja enda kokkuvõtmist nõudvad päevad lõppevad enamasti etemini kui paremateks planeeritud ...

. . .

Juba vanad indiaanlased teadsid - kui läeb liiga vaikseks siis järgmiseks tuleb Ullumaja ...

Kadukas.

Õppigem päriselt hindama hetki, kui "midagi ei toimu" siis - midagi meie ümber, mida võiks nimetada sündmuseks, situatsiooniks : tehislikult tekitatud ehk inimese loodud olukorraks, mis otseselt võiks meie Mina või meie asjaarvamisi ehk päevaplaane mõjutada.
Väljastpoolt sissepoole.

On taolisi hetki - enamus nimetab : igaaav!

Need hetked on aga vast ainus vabadus meie Minale.
Need on need hetked, kui ei pea end vägisi "tasakaalustama" ehk siis emakeeli - end väevõimuga rahulikuks sundida, et mitte plahvatada, mitte märatseda, asju lõhkuda, alla anda. Et keegi sinu kõrval arvaks, et oled ikka jummala tüüne tüüp ...
Need on ka need hetked, kui osanud olla rahus, on võimalik oma Minal ka pead tõsta ja pisut areneda - mitte planeerides järgmist ametikõrgendust või palgatõusu ehk hoopis uue mööbli soetamist või järgmist pesupäeva ... ma mõtlesin, areneda.