Sain jälle hakkama - tegin inimesele haiget. See ei tõsta minu enesetunnet mitte kuidagi - jääb lihtsalt see teadmine, et ka testel, tugevatel ja tarkadel on nõrki kohti ja see, omal sadistlikul ja küünilisel moel aitab omaenese nõrkusest üle ... võibolla ... või on see hoopis süütunne teise inimese ees, mis sunnib end kokku võtma ja ühtlasi mitte rohkem silma alla sattuma, sest see tähendab "tööd"/teostamist ja tegevust, mis omakorda on unustamiseks ja edasi minemiseks parim teraapia ?
Miks ometi peab kõik nii keeruline ja ümber nurga olema ??
Armasta jah inimesi - väga sügaval oma hinge põhjas, et keegi ei teaks ...