Suureks kasvamine võtab niigi häbematult palju aega ... ka need, keda peetakse oma vanuse kohta piisavalt või liiga täiskasvanuteks - mis on lihtsalt jälle "kellegi arvamus kellegi kohta" lähtuvalt mingist täiesti eluvõõrast aspektist võibolla - ... ka nemad vajavad suureks kasvamiseks elukogemusi ... ja võibolla rohkem kui teised...
Maailmas elamiseks ja ellu jäämiseks ei piisa sellest, et olid koolis viieline või näed hea välja või vanemad suudavad pakkuda sulle "kõike", või vähemalt, suurt osa sellest.
Ma võiks tappa neid vanema generatsiooni esindajaid, kes lastele lihtsalt ila ajavad - õppima peab, et saada parem töö! Või - sa oled ilus tüdruk, küll sa elus hakkama saad ?!?! Fuck maivõi ...
Ja siis kui laps kusagil komistab siis on kõik nagu šaakalid kallal - sinust küll ei oleks uskunud ... !
Mismõttes?!
Kõik on ühtemoodi inimesed, kõik õpivad oma vigadest ... palju siis on neid, kes teiste omadest ?
Tegelt.
Kui paljud julgevad olla need, kes nad tegelikult on.
Võibolla need, kellel on õnnestunud oma edulugu niivõrd müüa, et on omale saanud selle õiguse osta.
Või need, kellel pole enam midagi kaotada ... vähemalt enda arvates.
Kõik asjad selles maailmas ikkagi päädivad iseenda vaatenurgale - võibolla isegi, võib ütelda, ühiskondlik arvamus ei olegi nii ühene ja joonlaua mekiga, kui sul on vähegi annet õigete vastustega manipuleerida ja valida oma kavasse näidend, mis müüb ...
Aga eks kõigil juhtub. Isegi parimatel.
Kole kurb on, et inimesed ei luba endil seda lihtsat fakti näha - KÕIGIL JUHTUB!
No ei ole mina ka see kõige julgem ja ausam inimene maailmas - iseenda loodud idee poolest peaksin ma üldse end kinni keerama ja minema, otsima muru, mida roheliseks värvida - kuni kusagilt mõistus või vähemalt enesekindlus kasvama hakkab ... järgmises elus võibolla.
...
Mina tean, kes on mu lugejad ja samapalju kui mul ei ole tarvis kellegi teravate hammaste vahele jääda ei ole mul ka mingit põhjust kedagi tahtlikult või tahtmatult solvata ... seega - lähtuvalt paljudest äramärkimistest ja ääremärkustest, ma olen pidanud vajalikuks juurde lisada ja meelde tuletada : siit loete ikka vaid Minu arvamust ja Minu nägemust asjadest, mis ei mingil viisil ei pretendeeri absoluutse tõena väljahüütule.
See on Minu elu. Peaaegu.
Ja tegelikult - me kõik teame, et ma ei pea seda tegema : EI PEAKS, absoluutselt! Kõik lihtsalt "kodurahu" huvides, et ei oleks sõna sõnast võtta ...
Nahahoidja ... 😇😇
Mida iganes keegi sellest välja lugeda tahab või suudab😎 nagu on intelligentsi ja arukust antud.
Aga jah - see on põhjus, miks minul ei ole õnnestunud elus midagi saavutada : alati on kellegi teise riivatud tunded või raisatud elu tähtsam ... nagu, ma annan sulle käe ja - sa hüppad tagasi oma mugavasse mülkasse, et järgmine annus kaastunnet, haletsust, hoolitsust ja "taskuraha" välja võluda ja siis küsida ja ... siis nõuda, sest - sa oled ju minu vastutusel?
Ma ise olen omale võtnud hulga mõttetuid ülesandeid nagu näiteks vastutada selle eest, et teised end hästi tunneksid?!
Ma ju tean väga hästi, et mina ei tunne end hästi, kui keegi üritab minu eest ära elada ... lihtsalt - ma ei jõua omadega mittekuhugi, kui keegi mulle kandikul asju kätte toob - sest ma ei tea, mis sellega edasi teha!
Халява saadud asjade ees puudub lihtsalt vastutus ... oskus või teadmine näha, kuidas see sinu õuele sai ... puudub, mitte vajadus midagi hoida või säilitada - sest teadupoolest: maailmas pole miski igavene, seda enam ASJAD. Vajaka jääb ehk tänutundest ja kogemusest, kuidas : et vajadusel saaks järgmine kord end ise aidata.
See on nagu auto, mille ostmiseks raha jagub aga ... milla tankida või misasi see ülevaatus on, blond ei tea ...
Ja nii on tegelikult kõigiga - vahe vaid selles, kellele see korda läheb, kellele mitte ... jälle üks mõttetu ja ülearune kohustus? Hoolida? Endast?
Võibolla siis ei olegi vaja neid asju ja heategusid, mida me tegelikult ei vaja aga tahame või - keegi meile pakkuda saab?
Tean aga ikka teen ... teistele. Iseendale...
Samal ajal kui sotsmeediat igatepidi maha tehakse ja kahjulikuks tembeldatakse - ega midagi ülearu arukat sealt tõesti igapäevaselt ei leia - tulekski võtta asju täpselt sellistena nagu nad tegelikult on, erinevatest vaatenurkadest hoolimata : see on "ruum, kus inimesed saavad end vabalt väljendada".
Küll mitte vastutustundetult, ma loodan, ent vastutus, ükskõik, mis kujul, on jällegi mingi piirang ... ja - kolme inimese vastuseisust kahe inimese poolt kirjapandule ... kujunebki - ühiskondlik arvamus 😁😁
Nii et sellest me ei pääse - meie ise olemegi ühiskond : hallooo! Meie kõik! Igaüks meist.
Siis - kui me oleme lõpuks taibanud, et meie käes on selline võimas tööriist, mida me saame ise kujundada, kasutada ja käsutada, palun - õpime seda õiglaselt kasutama, enese huvides!
Mitte selleks, et kellegile ära meeldida või alailma alemüüke propageerida 😁😁 mis kindlasti on ka kellegi eluks ilmvajalik teema aga ... selleks, et oleks üldse tahtmine kodust välja tulla ... et ei peaks igapäevane olelusvõitlus olema ei kõrinärimine ega pannigasaamine ... kõige vähem mingi hall ja veniv argisus, mida keegi isegi ei hinda ja mille lõpp ei paistagi...
Küsimus ju tegelikult selles, kuidas mitte kõige selle sisse ära kaduda, mis me ise iseenese ümber oleme loonud.
Inimesed ei pea müüma end ei selle eest, et keegi neid hindaks ega selleks, et vaevu-vaevu iseendaga hakkama saaks ... inimesed ei pea välja teenima head sõna, lugupidavat arvamust, kellegi hinnangut enda olemasolule ... sest hind kaubale, mida keegi niikuinii ei vaja, tuleb tõenäoliselt ikka väga madal ...
Ja kuidas Teie ... Meie enesehinnang selle teadmisega edasi elab?
