3.päev

Number kolm ei ole mulle kunagi sobinud ...

Tõusin täna vasaku jalaga ... ilmselt


... ja ITivärk kustutas just pool juttu ära ?!?!?!?!
Vot pekki siis - misiganes siin praegu ka ei toimu!

1. päev

Uus üheksa hakkab peale - kõik on jälle puhas, olematu ja alguses.
Nii lihtne see ongi, elu läheb oma rada, uuendab ja kortsib kokku kõik sinu rumalad mõtted.
Alustagem siis - kas on võimalik üheksandal olla sama optimistlik ja puhas kui esimesel?

Inimene ...

... on ikka üks imelik tegelane - kõike on tarvis sõnadesse seletada, kõike on tarvis mõista ja kokku jooksutada ... no ei saa kohe teisiti, niisama lihtsalt juba midagi ei juhtu!

... võbolla, tõesti olen ma liig eelarvamuslik, omistan inimestele võimeid, mida neil ei ole ... mõtlen üle, aga selle vastu, mis reaalselt toimub, ei saa sa ise enesele vastu vaielda!
Miks inimesed alati otsivad endile eeskujusid, autoriteete, Õpetajaid ?? Selleks, et neis hiljem pettuda? Et näh, oligi lihtsalt inimene kõigi oma lihalike vigadega ja muude puudustega nagu iga teine meist ?! Oleme ju näinud küll selliseid Otsijaid ... paari kuu pärast visatakse inimene prügikasti ja minnakse uut Suurt, Rikast ja Andekat otsima ...
Ja ometi ei saa teisiti ... eriti kui müstika sulle ise kohale jookseb - teatavasti suuri juhuseid ju pole olemas?
Aga on suur rõõm siiski, et on veel mingi jõud, mis paneb sind liikuma, mõtlema, toimetama ... et on inimesi, kelle abiga, kelle olemasolu, eksisteerimise toel jätkub soov saada paremaks inimeseks ... kes panevad sind uskuma imedesse, kes - toimetades omi asju ent siiski sinuga ühel lainepikkusel, annavad sulle jõudu edasi minna, edasi püüda, toetada oma lähedasi ... sest ei saa sa olla olemas ei omale ega teistele, kui sul ei jagu selleks olemist ... katkisena, kahjuks, ei ole sind isegi oma perele tarvis ...
Siis, aitähh, et kõik on mõistatuslik ja segane ja täpselt nii nagu ta on. Ja nii olgugi.